25. juuni 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Inimene, kes rusikaga vastu rindu tagudes kinnitab, et keskmine palk peaks võrduma keskmise elamispinna ruutmeetrihinnaga peaks suutma veenvalt põhjendada, millisest palgast me räägime. Kas netopalgast või brutopalgast? Ja millisest kinnisvarast me räägime - millistele kriteeriumidele peab vastama kinnisvaraobjekt, mille ruutmeetri peaks ühe kuupalga eest saama osta?" küsib Toompark oma blogis.

Täiendavalt tuleb tema sõnul arvestada, et Eesti sissetulekute ja kulutuste struktuur ei saa vastata Lääne-Euroopa rikaste riikide struktuurile. "Me oleme neist paraku vaesemad ja seega peame nii mõnegi kauba eest maksma suhteliselt suurema summa sissetulekust," märgib ta.

Toomparki sõnul tasuks heita pilk tänasele turuolukorrale, mis näitab, et Eesti keskmise palga eest selle aasta I kvartalis oleks võimalik soetada 1,1 ruutmeetrit elamispinda, kui Eesti keskmiseks elamispinnaks lugeda korteriomanditehingute keskmist.

"Eesti kõige aktiivsemad kinnisvaraturu piirkonnad Tallinn-Tartu-Pärnu on kohad, kus palga ja ruutmeetrihinna suhe on kõige madalam. Kõige kõrgema ostujõuga piirkondade puhul aga sõna "kinnisvaraturg" rõhuga sõnaosal "turg" me kasutada ei saa," arutleb Toompark, kes ei väida, et kinnisvara ruutmeetrihinnad peaksid olema madalamad või kõrgemad keskmisest palgast, ent proportsioon üks-ühele ei pruugi olla alati õiglane.