Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Keskmise palga eest 1,1 ruutmeetrit
Kinnisvaraekspert Tõnu Toompark ei arva, et Eesti oludes tuleks igal juhul seostada elamispinna ruutmeetri maksumus keskmise palgaga, ehkki I kvartalis sai keskmise palga eest soetada 1,1 ruutmeetrit elamispinda.
"Inimene, kes rusikaga vastu rindu tagudes kinnitab, et keskmine palk peaks võrduma keskmise elamispinna ruutmeetrihinnaga peaks suutma veenvalt põhjendada, millisest palgast me räägime. Kas netopalgast või brutopalgast? Ja millisest kinnisvarast me räägime - millistele kriteeriumidele peab vastama kinnisvaraobjekt, mille ruutmeetri peaks ühe kuupalga eest saama osta?" küsib Toompark oma blogis.
Täiendavalt tuleb tema sõnul arvestada, et Eesti sissetulekute ja kulutuste struktuur ei saa vastata Lääne-Euroopa rikaste riikide struktuurile. "Me oleme neist paraku vaesemad ja seega peame nii mõnegi kauba eest maksma suhteliselt suurema summa sissetulekust," märgib ta.
Toomparki sõnul tasuks heita pilk tänasele turuolukorrale, mis näitab, et Eesti keskmise palga eest selle aasta I kvartalis oleks võimalik soetada 1,1 ruutmeetrit elamispinda, kui Eesti keskmiseks elamispinnaks lugeda korteriomanditehingute keskmist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
"Eesti kõige aktiivsemad kinnisvaraturu piirkonnad Tallinn-Tartu-Pärnu on kohad, kus palga ja ruutmeetrihinna suhe on kõige madalam. Kõige kõrgema ostujõuga piirkondade puhul aga sõna "kinnisvaraturg" rõhuga sõnaosal "turg" me kasutada ei saa," arutleb Toompark, kes ei väida, et kinnisvara ruutmeetrihinnad peaksid olema madalamad või kõrgemad keskmisest palgast, ent proportsioon üks-ühele ei pruugi olla alati õiglane.
Tööjõud kallineb ja kvalifitseeritud spetsialiste napib. Pikaajaliste taristuprojektide puhul tähendab see, et ka geotehnilise ja konstruktsioonide seire kulud võivad aastate jooksul märgatavalt kasvada. Automaatne seire aitab seda riski vähendada: suure osa kuludest saab fikseerida juba projekti alguses, vajadus inimeste pideva kohaloleku järele väheneb ning võimalikud ohud saab avastada veel enne, kui neist kujunevad kulukad probleemid.