Kinnisvaraekspert Tõnu Toompark ei arva, et Eesti oludes tuleks igal juhul seostada elamispinna ruutmeetri maksumus keskmise palgaga, ehkki I kvartalis sai keskmise palga eest soetada 1,1 ruutmeetrit elamispinda.
"Inimene, kes rusikaga vastu rindu tagudes kinnitab, et keskmine palk peaks võrduma keskmise elamispinna ruutmeetrihinnaga peaks suutma veenvalt põhjendada, millisest palgast me räägime. Kas netopalgast või brutopalgast? Ja millisest kinnisvarast me räägime - millistele kriteeriumidele peab vastama kinnisvaraobjekt, mille ruutmeetri peaks ühe kuupalga eest saama osta?" küsib Toompark oma blogis.
Täiendavalt tuleb tema sõnul arvestada, et Eesti sissetulekute ja kulutuste struktuur ei saa vastata Lääne-Euroopa rikaste riikide struktuurile. "Me oleme neist paraku vaesemad ja seega peame nii mõnegi kauba eest maksma suhteliselt suurema summa sissetulekust," märgib ta.
Toomparki sõnul tasuks heita pilk tänasele turuolukorrale, mis näitab, et Eesti keskmise palga eest selle aasta I kvartalis oleks võimalik soetada 1,1 ruutmeetrit elamispinda, kui Eesti keskmiseks elamispinnaks lugeda korteriomanditehingute keskmist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
"Eesti kõige aktiivsemad kinnisvaraturu piirkonnad Tallinn-Tartu-Pärnu on kohad, kus palga ja ruutmeetrihinna suhe on kõige madalam. Kõige kõrgema ostujõuga piirkondade puhul aga sõna "kinnisvaraturg" rõhuga sõnaosal "turg" me kasutada ei saa," arutleb Toompark, kes ei väida, et kinnisvara ruutmeetrihinnad peaksid olema madalamad või kõrgemad keskmisest palgast, ent proportsioon üks-ühele ei pruugi olla alati õiglane.
Seotud lood
Uued teadmised saad TalTechi magistriõppest
Ehitussektor on viimastel aastatel läbi teinud kiire arengu, kus projektide tehniline keerukus ja ootused lõpptulemusele on märgatavalt kasvanud. Energiatõhusus, hoonete elukaarepõhine planeerimine ja kaasaegsed digilahendused on muutunud baasnõueteks, mis tähendab, et turul on terav vajadus spetsialistide järele, kes suudavad siduda insenertehnilised teadmised majandusliku loogikaga.