Asjatundjad valisid XX sajandi arhitektuuri kogumikku Viljandimaalt ligi 70 ehitist ning nende hinnangul tasub selle pärandi üle uhkust tunda, kirjutab Sakala.
Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti 2007. aastal alustatud mahukas uurimistöö on vajalik eelkõige selleks, et moodustada andmebaas möödunud sajandi arhitektuuri paremikust, mis väärib kultuurimälestiseks tunnistamise kaudu riiklikku kaitset.
Et XX sajandil rajatud ehitised on paljudele inimestele igapäevane elukeskkond, ei kiputa neid sageli pärandina tajuma.
«Viljandimaa hooned pole just suurepärases korras, aga huvitavat on sellegipoolest väga palju,» kinnitas üks ülevaate autoreid Epp Lankots. «Kuigi maakonnale tüüpilist möödunud sajandi hoonet pole võimalik välja tuua, torkasid eriti silma sajandivanused telliskiviehitised, näiteks kunagised kihelkonnakoolide hooned.»
Artikkel jätkub pärast reklaami
Eelkõige jäi asjatundjatele silma see, et maakonnas on palju hästi säilinud Eesti Vabariigi aegseid väikeasulaid ja külasid, nagu Pilistvere ja Kõpu.
«Tavainimene ei pruugi neid väga märgata, sest harilikult otsitakse ikka unikaalarhitektuuri,» kõneles Lankots. «Kõpus näiteks on pritsikuur, meiereihoone ja imeilus vana kihelkonnakooli maja. Väga stiilsed on ka Abja-Paluoja ja Mustla äritänavad.»
Lankots kinnitas, et nimistut on plaanis kindlasti täiendada.
Seotud lood
Eestis on aastaid püsinud arusaam, justkui plaatsoojusvahetid, eriti niiskustagastusega ehk ERV-tüüpi seadmed, ei sobi meie kliimasse. Levinud on hirm, et need külmuvad talvel ja ei ole energiatõhusad. See müüt pärineb ajast, mil turul levisid odavad ristvoolu vahetid, mille kasutegur oli madal ja automaatika olematu. Tänapäeval on see eelarvamus ajale jalgu jäänud.