20. jaanuar 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastaseks languseks teeb see 17,7%, kuid võrreldes indeksi tipphetkega aprillis 2007 on languseks koguni 23,4%. See tähendab, et võrreldes tipphetkega on pakkumishinnad langenud ligi veerandi võrra.

Elamispindade keskmine ruutmeetri pakkumishind oli 2007. a. aprillis 22 300, aasta tagasi jaanuaris 20 800 ning hetkel 17 100 krooni. Nii on Eesti keskmine 50-ruutmeetrine 2-toaline korter võrreldes aastatagusega hinnas kaotanud 185 000 ning kahe aasta taguse aprillikuuga võrreldes 260 000 krooni.

Pakkumiste hulk on endiselt stabiilselt pisut üle 20 000 pakkumise ja pakkumiste indeks on kõikumas 110 ja 120 punkti vahel. Asetleidnud tagasihoidlikku pakkumiste arvu langust võib seletada sellega, et paljud maaklerid jätsid jõulude ajaks kuulutused pikendamata. Käesoleva kuu jooksul peaks taolised “unustatud” kuulutused pakkumiste hulka tagasi jõudma.

Korteriomanditehingute keskmised ruutmeetrihinnad olid hindade tipphetkel aprillis 2007. a. 19 359, aasta tagasi 16 452 ja eelmisel kuul 13 551. Siit näeme, et korteriomanditehingute reaalsed hinnad on langenud tipphetkega võrreldes isegi 30%. Nii tõdeme, et pakkumishinnad on langenud märksa aeglasemalt, kui seda on teinud reaalsed tehinguhinnad. Tänase kinnisvaraostja üks esmaseid pakkumiste hindamise kriteeriume on hind. Kui hind on vale, siis pakkumisega lähemalt ei tutvuta. See tähendab, et liiga kõrgete pakkumishindadega pakkumised on enamuse ostjate tähelepanu alt väljas. Selleks, et anda tehingu õnnestumisele väikegi võimalus tuleb pakkumine teha “mõistliku” hinnaga.

Mõistlik hind kinnisvarapakkumisele ei peaks lähtuma mitte tehtud investeeringust ja südamesse jäetud soojast jäljest, vaid eelkõige turul konkureerivatest pakkumisest, et nendega võistlemisel edukas olla.