Stabiliseerimine kui alakasutatud võimalus Eesti taristuehituses

„Kõige kallimaks veaks osutub aluspinnaste tegeliku mõju alahindamine ning harjumuspärase lahenduse eelistamine,“ ütleb Alar Tooming, Trev-2 projektijuht ja Tallinna Tehnikakõrgkooli külalislektor, kelle sõnul määrab tee tegeliku kestvuse just see, kuidas käituvad pinnased konstruktsiooni all. Kui need ei „tööta“, ilmnevad üsna kiiresti roopad, praod ja kandevõime probleemid – isegi siis, kui tee pealt vaadates korrektne välja näeb.

Toomingu hinnangul saab suur osa taristuprobleemidest alguse juba projekteerimislaual. “Aluspinnaseid ei käsitleta projekti vundamendina, vaid kõrvalise tehnilise detailina. See viib lahendusteni, mis võivad esialgu tunduda odavamad, kuid kasvatavad märkimisväärselt hooldus- ja elukaarekulusid,” räägib ta.

„Kui me ei mõista pinnase käitumist või ei kasuta õigeid meetodeid, kanduvad probleemid kiiresti kogu konstruktsiooni,“ lisab Tooming. Tulemuseks on teed, mis vajavad remonti oluliselt varem, kui nende kavandatud eluiga eeldaks.

Üheks lahenduseks, mis aitaks nii kvaliteeti tõsta kui ka kulusid ja keskkonnamõju vähendada, on pinnaste stabiliseerimine. See võimaldab nõrku või ebaühtlasi pinnaseid tugevdada kohapeal, ilma et need tuleks välja vahetada ja uue materjaliga asendada.

„Stabiliseerimine vähendab kaevet, veokulusid ja uute materjalide kasutamist. See tähendab väiksemat CO₂ jalajälge ja tõhusamat ressursikasutust,“ ütleb Tooming. Tema sõnul on Eestis olemas nii tehnoloogia kui ka oskusteave, kuid praktikas kasutatakse stabiliseerimist endiselt pigem erandina.

Sageli nähakse seda tellija vaates riskina või käsitletakse töövõtja lisahuvina, kuigi tegelikkuses aitab õigesti kavandatud ja kontrollitud stabiliseerimine riske hoopis vähendada ning lahenduse kestvust parandada.

Toomingu hinnangul ei piisa üksikutest tehnilistest lahendustest – vaja on laiemat muutust taristuehituse mõtteviisis. „Vähem “nii on alati tehtud” ja rohkem andmetel ning pinnase tegelikul käitumisel põhinevaid otsuseid,“ sõnastab ta. Sama oluline on tellija, projekteerija ja ehitaja sisuline koostöö, kus kõik osapooled mõistavad üksteise riske ja eesmärke.

Kui seniseid lähenemisi ei muudeta, jätkub olukord, kus teed vajavad enneaegset remonti ning nende kvaliteet ja vastupidavus ei vasta ootustele. „Probleemid ei kao iseenesest – need muutuvad lihtsalt kallimaks,“ nendib Tooming.

Neid teemasid käsitletakse põhjalikumalt 12. veebruaril Tallinna Tehnikakõrgkooli korraldataval pinnaste stabiliseerimise konverentsil, mis on osa kõrgkooli laiemast eesmärgist tuua teaduspõhine ja praktiline inseneeria-alane teadmus senisest jõulisemalt Eesti taristuehituse igapäevapraktikasse.

Tallinna Tehnikakõrgkoolis toimuv tellijatele, projekteerijatele ja ehitajatele suunatud konverents keskendub praktilistele lahendustele, mis aitavad hinnata stabiliseerimise sobivust eri teedeprojektides. Päeva jooksul jagavad oma kogemusi nii Eesti kui ka rahvusvahelised eksperdid, sealhulgas Trev-2 projektijuht ja Tallinna Tehnikakõrgkooli külalislektor Alar Tooming, Keller Eesti üksuse juht Martin Vaga ning Wirtgen GmbH esindaja Martin Diekmann. Samuti saab kuulda Gdański Tehnikaülikooli transpordiinseneride ettekannet Poola praktikatest.

„Eesmärk on, et osaleja lahkuks selge arusaamaga, millal ja miks on pinnase stabiliseerimine mõistlik ning kuidas teha tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud valikuid,“ ütleb Tooming.

Intervjueeris konverentsi projektijuht Karl-Kristjan Suits.