“Ja kui tõuseb, siis mida ta välja valgustab?” küsib kogenud ehitusjuht ja õppejõud Enn Tammaru vastukajas Ehitaja eelmise ajakirjanumbri optimistlikule eessõnale. Mina vana “torisejana”, püüan lugejaid kutsuda kaasa mõtlema, sest ilma igaühe isikliku panuseta tänaseks fikseeritud olukord ehituses ei parane.

- Foto: Tallinna Tehnikakõrgkool
Mis selles olukorras mind eriti ettevaatlikuks teeb, on see, et 12. veebruaril, digitaalehituse klastri rakendusrühma ellu kutsutud ja toimunud hariduse ümarlaual jäi mulle kõrvu kõlama kultuuriministeeriumi uuringust esile toodu: “… noorte hulgas on levimas seisukoht, et ehitusvaldkonda tööle suundumine pole soovitav, seal valitseb mitteintelligentne juhtimiskultuur.”
Seotud lood
Eesti ehitusturgu on viimastel aastatel erinevad sündmused korralikult raputanud ning muutnud ka ettevõtete investeerimiskäitumist. Kui varem vaadati masinaparki uuendades eelkõige masina kvaliteeti ja tehnilisi omadusi, siis täna arvestatakse palju enamate näitajatega. Üha rohkem eelistatakse kasutatud tehnikat või rentimist ning ostuotsuse puhul muutub määravaks hoopis see, kas partner suudab masina rikke korral kiiresti uuesti tööle aidata.