“Ja kui tõuseb, siis mida ta välja valgustab?” küsib kogenud ehitusjuht ja õppejõud Enn Tammaru vastukajas Ehitaja eelmise ajakirjanumbri optimistlikule eessõnale. Mina vana “torisejana”, püüan lugejaid kutsuda kaasa mõtlema, sest ilma igaühe isikliku panuseta tänaseks fikseeritud olukord ehituses ei parane.

- Foto: Tallinna Tehnikakõrgkool
Mis selles olukorras mind eriti ettevaatlikuks teeb, on see, et 12. veebruaril, digitaalehituse klastri rakendusrühma ellu kutsutud ja toimunud hariduse ümarlaual jäi mulle kõrvu kõlama kultuuriministeeriumi uuringust esile toodu: “… noorte hulgas on levimas seisukoht, et ehitusvaldkonda tööle suundumine pole soovitav, seal valitseb mitteintelligentne juhtimiskultuur.”
Seotud lood
Kui ettevõte vajab oma kontorile, ehitus- või tööstusobjektile turvalahendust, siis tavaliselt algab protsess üsna sarnaselt. Koostatakse lähteülesanne, küsitakse pakkumised mitmelt pakkujalt ning kõrvutatakse hindasid. Kui pakkumiste hinnad on enam-vähem sarnased, tundub valik lihtne. Valitakse pakkuja, kes mahub etteantud eelarvesse ja kelle lahendus näib piisav.