Vellevoog: riigil puudub arhitektuuri arengust suur pilt

Ehitatud keskkond omakorda moodustab olulise osa meie rahvuslikust rikkusest, selle kvaliteet ning atraktiivsus  tagab meie konkurentsivõime ümbritsevate riikide tõmbekeskuste seas, aitab luua kõrgeltkvalifitseeritud töökohti ja tõmmata kohale investeeringuid. Elukeskkonna kvaliteedis peegeldub ka Eesti arhitektuuri ja üldisemalt ehituskultuuri tase.

Eesti arhitektuur on lahutamatu osa Eesti kultuurist, mille säilitamise ja arengu tagamine on põhiseaduse järgi meie riigi üks peamisi kohustusi. Nagu on märkinud kunagine kultuuriminister Jaak Allik, ei peaks riik otseselt sekkuma kultuuriloomesse, küll saab riik aga tekitada seadusandliku keskkonna, mis soodustab kultuuri teket ega sea sellele ebaloomulikke tõkkeid.

Kui 2002. aastal lahutati seni ühes seaduses olnud planeerimine ja ehitamine kaheks eraldi seaduseks,  juhtis Eesti Arhitektide Liit valitsuse tähelepanu, et ruumiline planeerimine ja ehitamine on omavahel tihedalt seotud protsessid ja neid tuleb käsitleda ühiselt ning ühe seaduse raames.

Tollal esitas EAL läbi seadusloome töögruppide hulgaliselt ettepanekuid, millede seadust koostavate juristid pea täielik mittearvestasid ja viis lõpuks arhitektide liidu avaliku distantseerumiseni antud seadustest. Seniste, korduvalt parandatud planeerimis- ja ehitusseaduste ühildamatus põhjustab ehitusprotsessis osalejatele peavalu tänaseni.

Miks ikkagi on Eesti Arhitektide Liidu arvates Eestil vaja arhitektuuripoliitikat ja millised on tänased kitsaskohad, mida see lahendaks?

Loe pikemalt 18. septembri Äripäeva lisast Ehitus.

Autor: Kalle Vellevoog