Autor: Kaur Lass • 18. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ennekõike planeerimise reguleerimine riigi tasandil ca 80 õigusaktiga, pidev seaduste muutmine, planeerijate puudumine (neid Eestis ei koolitata), omavalitsuste ehitusmääruste erinevus ja turu orienteeritus planeerimisteenuse odavale hinnale kvaliteedi asemel. Oluline takistus on kohati ka arendajate ja projekteerijate enda teadmatus planeerimise olemusest.

 Tänase planeerimisseaduse eesmärk on õilis – tagada mistahes maaomaniku huvidega arvestamine tema naabruses toimuva tegevuse elluviimisel. See eeldab avalikku planeerimist, informeerimist ja arutelusid nagu ka praegu kehiv seadus ette näeb. See eeldab ka ajakohaseid üldplaneeringuid ja pädevaid omavalitsusjuhte ning süsteemset arengu suunamist. Paraku praktikas on palju omavalitsusi, kus üldplaneeringud on iganenud ja valdavas osas omavalitsustes on puudu planeerimisspetsialist. Samas on omavalitsusele pandud kohustuste arv, teavitamise kohustus ja planeeringumenetluse keerukus ajas ainult kasvanud. Teatav menetluse tagasi lihtsustamine oleks seega ratsionaalne. Eriti näiteks sadamate planeerimise puhul. Pideva seaduse muutmisega planeerimisseadusesse tekitatud kaldaga püsivalt seotud rajatiste planeerimise erikord on ülikeerukas. Nii keerukas, et käib üle jõu isegi Tallinna Sadama suurustele ettevõtetele.

Keerukus peitub näiteks selles, et sadamat käsitlevad planeeringud tuleb ka juhul, kui seal ei asu muinsuskaitseobjekte kooskõlastada alati Muinsuskaitseametiga ja neile alati hankida kooskõlastus Lennuametilt. Selline bürokraatia on ilmselgelt põhjendamatu! Vastav seadusemuudatus tehti peale viimast ulatuslikku planeerimisseaduse muutmist ilma igasuguse diskussioonita, kiirelt ja praktilisest aspektist läbimõtlemata. Täna ähvardab sama oht kogu seaduse muutmist.

Planeerimiskorra on praktikas bürokraatlikuks muutunud ametnike suhtumine, kes iga probleemi korral seadust muutma tõttavad ja tehes sageli seda Siseministeeriumi planeeringute osakonnaga kooskõlastamata.

Täna on käivitatud 2009. aasta suvel oluliselt muudetud planeerimisseaduse uus muutmine. Samas pole analüüsitud muudatuse sisulist kasu, vajalikkust ega suudetud vastata ka lihtsale küsimusele: miks on vaja korda lihtsalt teisti sõnastada? Pragu tiirlev eelnõu ei tee planeerimist ühelegi osapoolele oluliselt lihtsamaks. Idee muuta näiteks planeeringu avalikustamise pikkus – 6 nädala asemel 45 päevaseks – nagu uues eelnõus – ei ole planeerimist lihtsamaks muutev. See on lihtsalt asja teisti sõnastamine, mis põhjustab ümberõppe vajadust ja tekitab asjatut segadust!

Planeerimise kiiruse kasvuks on vaja, et tekiks õiguskindlus. Täna aga muutuvad planeerimist reguleerivad õigusaktid sageli kiiremini, kui valmib üks planeering. Osades omavalitsustes pole tõhus ka planeeringute menetlus. Näiteks Tallinna puhul määrab seadustest enam planeerimise pikkust Tallinna linna enda ehitusmäärus ehk linna enda kehtestatud ajamahukas menetluskord. Tallinnas ja Viimsis on näiteks detailplaneeringu koostamise ajalise pikkuse vahe 3 kuni 6 kordne Viimsi kasuks. Ja see ajavahe tuleb just ehitusmäärusest ja asjaajamise tavadest. Seega asi ei ole seaduses, vaid haldusmenetluse tõhusas elluviimises nagu näeb ette haldusmenetluse seadus.

Planeerimisseaduse pidev muutmine on ilmselgelt viinud fookuse ära tegelikult vajaduselt asuda õpetama planeerimist ja tõsta planeeringute sisulist kvaliteeti. Riik saab väga lihtsalt senisest palju enam anda ettevõtjate selgitusi planeerimise kasust, asjaajamise korrast ning sellest, kuidas olemasoleva korra raames planeeringuid võimalikult kiirelt ja kvaliteetselt koostada. Selleks peab aga riik olemasoleva planeerimiskorra enda ametkondadele selgeks tegema ja tõhustama mitmetes riigi asutustes planeeringute läbi vaatamise kiirust. See, et tõhus asjaajamine on ka täna võimalik on näidanud mu koostöö näiteks Pääsekeskustega ja Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga ning paljude omavalitsustega. Seega seaduse ulatusliku muutmise asemel vajame me veidi olemasoleva seaduse lihtsustusi ja ennekõike planeeringute menetlussüsteemi pööramist näoga kodaniku poole!

Viimaseks on aga vaja tulla kabinetivaikusest välja ja vaadata kuidas reaalselt saaks planeeringute koostamise toimima panna. See on aga palju enam tahtmist ja head organiseerimist vajav, kui käimas olev seaduse lihtsalt teisti ümber kirjutamine.