Riigihanke võidab parem advokaat

Äripäev on korduvalt väitnud, et riigihangete kord Eestis haiseb. Ainuüksi Äripäeva otsimootor annab sõna “riigihange” otsimisel üle 200 tulemuse, enamik neist sellised: “Tuhamägede hankel kokkumängu kahtlus” ja “Partneritele tõmmati labase skeemiga müts pähe”.

Äripäeva arvates on taunimisväärne, et kehtiva riigihangete seaduse kohaselt ei saa tellija tihtipeale eelistada soodsamat pakkumist, vaid peab eelistama seda pakkujat, kellel on paremad advokaadid.

Samale probleemile juhtis tähelepanu Nordeconi juhatuse esimees Jaano Vink, kes kirjutas siinsamas Äripäeva veergudel aasta eest: “Möönan, et riigihanke käigus on vaidlustamine üks osa protsessist ehk osa sellest mängust!” Vink lisas, et olukorras, kus paljude ehitusfirmade jaoks on pea ainsaks võimaluseks tööd saada riigihanked, kasutatakse ellujäämise nimel ära kõik tehnilised ja õiguslikud võimalused.

“Ei tasu süüdistada turuosalisi, kes asju vaidlustavad – see on normaalne demokraatlik protsess. Kuid asi on küll käest ära, kui vaidlustamine kipub muutuma ettevõtja põhitööks, ja seda soosivad ka kehtivad mängureeglid,” kirjutas Vink. Saatuse irooniana on sellesama Nordeconi tütarfirma nüüd üks uuritavaist.

Vink soovitas oma artiklis vaidluskindla riigihangete süsteemi loomiseks luua üks keskne riigile kuuluv superamet, kes korraldaks hangete läbiviimist ning lepingute täitmist.

Kuid ehk on kogu riigihangete süsteem vildakas? Eriti, kui arvestada hiljutist Äripäeva paljastatud lugu sellest, et riigihanke võitnud peatöövõtja ehitas lastekodu sisuliselt allhankijate raha eest – jättes neile lihtlabaselt maksmata. Ometi oli neil alltöövõtjail ju maailma parim garantii – nad tegid tööd riigihanke võitjale ehk sisuliselt riigile! Ei, praegune riigihangete süsteem on mäda.

Ja võib-olla ei olegi ühe uue ameti loomisest ja seaduse üksikute punktide paremast sõnastamisest abi. “Mõelgem, miks erafirmad ei kasuta oma hangete läbiviimiseks riigihankeseaduses ette nähtud variante. Kui seal ette nähtud viis oleks kõige efektiivsem, võiksid nad seda ju teha?” imestas Äripäeva peatoimetaja mõne aja eest oma arvamusartiklis. Tõesti, miks?

Unistagem hetkeks, et kõik asutused, sõltumata omandivormist, ostavad oma kaubad-teenused vabalt turult vabalt valitud kriteeriumite alusel. Kuid ostud oleks sendi täpsusega ühtses registris kirjas. Otse loomulikult hakkaks selgi juhul kaotajad kaebama ja vaidlustama ning see nn ostujuht peab oma otsuse kõrgemal pool ära põhjendama. Kui selgub, et tegi valesti või võttis vahelt, kaotab oma ameti, vahelt võetud raha ja ehk ka vabaduse. Kas see ülilihtne variant töötaks?