Inseneribüroo juht: renoveerimine pole kasumlik, kuid teatud olukorras tarvilik

Olles läbi käinud Eestis üle 1000 tootmise ja 500 ärikinnisvara objekti, ei meenu mulle ühtegi hoonet, kus tehnosüsteemid töötaksid energeetiliselt väga hästi.

Võttes lahti mistahes uudisteportaali, leiab sõja, majanduse ja poliitiliste lugude vahelt sama palju energeetika teemalisi artikleid. Alates energiakriisi algusest ei meenu päevagi, kus teema poleks olnud aktuaalne.

Viimastel aastatel kütavad kirgi energiahinnad, taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine, roheline versus must energia, uus kaabel siia, vana kaabel katki, sünkroniseerimine ja nii edasi. Seda rida võib ilmselt lõputult jätkata. Probleem seisneb selles, et tavatarbija – pean silmas nii era- kui äritarbijaid – jaoks on enamik nendest teemadest hoomamatud, sisu mõistetamatu ja teema seotust igapäevaeluga raske ette kujutada. Ja seda olenemata tarbijast: äri või era, tootmine või ladu, kortermaja või lasteaed. Energeetika puudutab meid kõiki ja mure on mõistetav.

11 aastat energiatõhususes tegutsedes olen märganud trendi: kõik räägivad energiahinnast, selle optimeerimisest, alla toomisest, konkurentsivõimest ja lõpuks kuludest tarbijale. Aga keskmisel tarbijal pole hinna üle praktiliselt mitte mingit mõjuvõimu. Jättes kõrvale erijuhud ja energiaintensiivsed tööstused, peaks mõtlema, millest koosneb ja sõltub makstud euro? Lihtne valem, mis koosneb tarbimise ja energiahinna korrutisest, annab meile kulutatud raha vastuse: MWh x €/MWh = €. Ja selleks, et kulusid ohjata, tuleks üha rohkem pöörata tähelepanu tarbitud energiakogusele, mitte keskenduda energia hinnale, millele tarbija otsuste mõju minimaalne!

Tarbija vaates on kõige olulisem viia oma energiatarbimine minimaalsele tasemele, mida kinnisvara võimaldab. Aga seda tuleks teha mõistlikkuse printsiipi arvestades. Võimalikud energeetilised või energiatõhususe alased kokkuhoiu projektid jagunevad valdavalt kolmeks: tootmistehnoloogilised, ehituskonstruktsioonilised ja tehnosüsteemidega seonduvad.