Türi Põhikooli õppe- ja spordihoone ehitamise kogemuslugu projektijuhi silme läbi

Türi Põhikool ja spordihoone ei ole ehituslikult midagi väga eriskummalist. Arhitektuurselt ja sisekujunduslikult on need hooned aga kaunid meistriteosed. Kuna tegu on uusehitisega, mille projekteerimist korraldasime ja ka ehitustöid juhtisime ise, ei too ehituse faas tavaliselt üllatusi kaasa – kõikvõimalikud üllatused tuleb juba tööprojekti tegemisel elimineerida.

Nagu tihtipeale ette tuleb, esines ka sel korral põhiprojektis projektiosade vahel konflikte – näiteks olid torud ühes, šaht nende jaoks aga teises kohas, wc-pottidele oli kanalisatsioon jäänud joonistamata, kommunikatsioonid jooksid üksteise sisse, nende paiknemine lae all ei arvestanud lae kõrgusega, projektijärgsed segistid eeldasid segatud vett, samas torustikud olid plaanitud teistele segistitele jne.

Kahjuks on need küllalt tavapärased mured, millega tuleb ehituses kokku puutuda. Tänu mudelprojekteerimisele on selliste vigade ja konfliktide avastamine oluliselt lihtsam, kiirem ja õigeaegsem, kui see varem 2D jooniseid vaadates oli. Väga tähtis on ka projekteerimisse kaasatud mudelprojekteerimise projektijuhi roll, kelle terane silm avastas ka pisima vea või konflikti.

Projekti kõige ootamatum sündmus oli kindlasti koroonaviiruse epideemia saabumine, mis pani meile kõigile paraja pinge peale. Merko töötas kiirelt välja meetmed, mida objektidel võimaliku nakatumise ja viiruse leviku ennetamiseks rakendasime. Tänu neile ja heale õnnele püsis objekt nakkusvaba.

Keeruliseks tegi objekti vajalike töövõtjate ja tarnijate paljusus. Muuhulgas kuulus hankemahtu kogu sisustus, mis tähendas, et hangitavaid esemed oli väga-väga palju. Töövõtjate leidmisel tuli arvestada ka objekti geograafilise paiknemise ja ajagraafiku mõttes üpris pingelise ehitusperioodiga.

Teades varasemast, kuidas ehitusel kõikvõimalikud ajareservid kiirelt kaovad, oli esialgne plaan saada enne sisustamist hooned niivõrd viimistletuks, et viimastele kuudele jääks ainult sisustamine. See plaan tundus küll koheselt üpris naiivne, aga ikkagi ilus plaan, mida sihiks seada.

Tihtipeale on reaalsus pigem see, et objektide lõpus on ikkagi kahe-kolmekuuline lõpupaanika, kus hiljaks jäänud müüriladuja üritab maalri ja koristajaga võidu seinu laduda, elektritöövõtjad freesivad viimistletud seintesse ununenud kaablite jaoks uusi sooni ning samal ajal tassitakse kusagilt sisse kappe jm, mida ehitajad saavad kõrgemale küünitamiseks tööpukkidena kasutada.

Eks see viimane „paratamatus“ ongi see kõige valusam aeg ehitusobjektidel. Projektijuhina on mul eesmärk selliseid pööraseid ehituse lõpufaase ära hoida või kujundada vähemalt olukord, milles esineks paanika mõõdukas koguses. Seda tuleb teha ajagraafikusse varu planeerides ja projektidesse tehnoloogilisi muudatusi tehes, mis lühendaks mõne tööliini kestust ja materjalide tarneaega või võimaldaks järgmisel kriitilisel tööl varem alata.

Täpsemalt ehituslikke detaile kuuled Ehituse projektijuhtimise seminaril. Registreerida saab SIIN.