Puiduarhitekt: puidust korrushoonete ehitust takistab teadmatus

Kuna ristkihtliimpuidust konstruktsioonidel põhinevad majad toodetakse tehases detailidena valmis, siis lüheneb ka ehitusaeg ehitusplatsil. “Erinevate projektide puhul oleme  näinud, et sisuliselt on ehitusplatsidel võimalik kokku hoida ca 50% tavalisel ehitusele kuluvast ajast, hoides seeläbi kokku ka kuludelt nagu näiteks soojakud, tualetid ehitajatele ja nii edasi,” lausus Mannewitz.

Näiteks on võimalik kaheksakorruseline ristkihtliimpuidust korrusmaja ehitada vaid 10 nädalaga, võrdväärse betoonmaja ehitamiseks kuluks aga 24-30 nädalat. Kiirele ehitusajale aitab kaasa ka tõsiasi, et erinevad tehases toodetud elemendid toimetatakse ehitusplatsile alles siis, kui selleks on õige aeg. “Teisisõnu on enne ehitusplatsile jõudmist võimalik kõik valmis teha ning ehitusplatsil jääb vaid installeerimise vaev,” lisas Mannewitz.

Suureks eeliseks puidust ehitamisel on ka materjali kergus. Võrreldes betooni või terasega on puit kordades kergem, võimaldades kokku hoida vundamendile kuluvalt materjalilt. “Võttes arvesse ka geograafilisi erisusi, siis on võimalik puidust kortermaju ehitada sellistele kinnistutele, kuhu betoonmaju ei oleks võimalik ehitada, lisaks on tänu puidu kergusele võimalik ehitada mitmeid korruseid kõrgem hoone,” tõi Mannewitz välja ristkihtliimpuidust konstruktsioonide eeliseid.

Ühe olulise aspektina toob Mannewitz välja ristkihtliimpuidust korrushoonete keskkonnasäästlikkuse. “Puit on suurepärane süsiniku ladustaja – ühe kuupmeetri kohta ladustub puidus 1 tonn süsinikku. Teisisõnu aitab puidust korrushoonete ehitamine kaasa mitte ainult elanike endi elukeskkonna meeldivamaks muutmisele, vaid ka kogu linna või rajooni keskkonnasõbralikumaks muutmisele. Seejuures on kogu ehitusprotsessi ökoloogiline jalajälg väiksem kui tavapäraste ehituste puhul, aidates kaasa võitlemisel keskkonnaprobleemidega,” selgitas Mannewitz.

Teadmatus takistab ehitust

Mannewitz tõi välja, et puidust korrushoonete suurimaks vaenlaseks on tuleohutus, õigemini inimeste arvamus, et puit on väga tuleohtlik materjal. “Tegelikkuses on väga hästi teada, kuidas ristkihtliimpuit tulekahju puhul käitub. Oma esimese ristkihtliimpuidust korrusmaja projekteerisime Hackney linnaossa Londonis, mis on tuntud süütamiste ja majapõlengute tõttu. Ka seal tegi kohalikele elanikele palju muret, ega nende tulevast maja järgmisel päeval maha põletata, mistõttu viisime läbi katse, kus andsime nii-öelda potentsiaalsetele süütajatele ning jõukudele maja konstruktsiooni tükke, et nad prooviksid neid süüdata. Poisid jändasid süütamisega ca 30 minutit, kuid andsid alla, kuna tükid ei süttinud,” kirjeldas Mannewitz.

Ta usub, et inimesi takistab puidust korrushoonete ehitamisest peamiselt teadmatus – inimestel on puidust kui ehitusmaterjalist jäänud vale arusaam või nad pole puidu kasutamise võimalustest üldse kuulnudki. “Siin aitab ainult inimeste, sealhulgas ka ehitajate harimine, ning referentsobjektide loomine, kus kõigil oleks võimalik tutvuda puidust konstruktsioonidel põhinevate korrusmajadega,” lausus Mannewitz.

Kuigi vaid mõned aastad tagasi oli puidust korrushoonete ehitamine betoonmajadest märkimisväärselt kallim, siis praegu pole hinnavahe enam nii suur. “Nüüdseks on tegemist konkureerivate hindadega, kuna tänu puitkonstruktsioonide kasutamisele on võimalik kokku hoida teistelt ehitusega seotud kuludelt, seda kõike peamiselt tänu kiiremale ehitusajale. Näiteks vundamendilt, ehitusplatsil olevatelt lisateenustelt, transpordikuludelt ja nii edasi,” lausus Mannewitz ja tõi välja, et ainuüksi ehitusplatsi kuludelt on võimalik kokku hoida 10-15%

Kuigi Mannewitzi praktika ristkihtliimpuidu kasutamisel pärineb peamiselt kortermajade ehituselt, sobib materjal ka teistlaadi korrusmajade ehitamiseks. Näiteks koolide, lasteaedade, huvikeskuste, büroohoonete ja muude avalike hoonete ehitamiseks. “Kui tänaseks on peamiselt ehitatud pigem madalaid või keskmise kõrgusega ristkihtliimpuidust korrushooneid, siis lähiaastate suurimaks väljakutseks on ka 20-25 korruseliste kõrghoonete rajamine,” selgitas Mannewitz.