16. märts 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ihaste sild valiti 14 nominendi seast parimaks nii konstruktsioonilahenduse kui tehnoloogiliselt keeruka teostuse poolest, žürii hindas ka rajatise mastaapsust. Silla üldpikkuseks on 400 meetrit, millest Emajõe kohal kulgeva peaava pikkuseks on 90 meetrit, kirjutab Äripäev 17. märtsi erilehes Ehitus. 

Silda kui Tartule ja kogu Lõuna-Eestile äärmiselt vajalikku ehitist on varem tunnustatud Aasta Kommunaalehitise ja Tartu Aasta tegu 2015 tiitlitega.

Sillaehitus toimus Emajõe luhal Natura 2000 Ihaste looduskaitsealaga külgnevas trassikoridoris, kuhu jääb kaks erinevat linnukaitseala, kahepaiksete levikuala ning looduskaitsealuste taimede kasvukohad. Looduskaitsenõuete tõttu tuli ehitajail loobuda ajutiste tugede rajamisest jõkke ja kasutada hoopis spetsiaalset tehnoloogiat: silla peaava 55 meetri pikkune keskosa betoneeriti viiemeetriste lõikudena eesliikuva rippraketise abil. See oli esimene konsoolne betoonivalu rajatiste ehitamisel kogu Baltikumis.

Projekteerimine: 2012-2014

Ehitustööde algus: jaanuar  2013

Käiku andmine: 2. veebruar 2015

Autoliiklussilla üldpikkus 400,4 m, laius – 15,45 m.

10 samba ja 9 avaga silla peaava pikkus 90 m

Betooni kulu: 8 500 m3, armatuuri kogus ligikaudu 1000 tonni, pingutustrosside kogupikkus 140 km

Maksumus koos projekteerimisega 8 100 000 eurot

Eesti sillaehitus jõudis uuele tasemele

Nii tellijale kui ka  ehitusjärelvalvele tekitas muret küsimus, kuidas kaks sillaosa omavahel Emajõe kohal ühendatakse, sest sild asetseb nii horisontaalsetel kui ka vertikaalsetel kõveratel. „Arvestades tänapäevaseid geodeetilisi kontrollmeetodeid oleks „mitte ühendumine“ olnud raske ning võimalik ainult projekteerimisvea tõttu. Ühel silla rajamise etapil rippus jõe kohal massiivne 43 meetri pikkune monoliitne konsool massiga üle 1000 tonni  --  möödasõitvad inimesed vaatasid seda teatava kartusega. See oli ehituse üks põnevamaid hetki – selline töö nõuab erakordset täpsust ning me saime sellega hakkama,“ rääkis silda ehitanud AS K-Most projektijuht Viktor Muraško.  

“Ehitusprotsess nõudis projektimeeskonnalt teiste riikide spetsialistide kaasamist ning betoonitehnoloogia täielikku tundmist nii karptala ehitusel, pingutustrosside ankurdamisel ja pingestamisel, armeerimisel kui erinevate raketisesüsteemide kasutamisel,” ütles konkursi žürii esimees Aadu Kana.

“Keskkonnanõuetest tingitud betoonarhitektuuri kõverused ja kumerused kogu silla ulatuses koos vaateplatvormide ja trepiga demonstreerivad ehedalt betooni kui struktuurmaterjali eeliseid,” lisas ta.

Konkursi reeglite kohaselt kuulub peaauhind võiduidee autorile – arhitektile. Kuna silla puhul ei ole võimalik arhitekti rollist kõneleda, pälvisid tänavu peaauhinna konstruktorid, Eesti tuntuimad sillaehituse spetsialistid Siim ja Juhan Idnurm Ehituse ja Tarkvara Inseneribüroost.

“Võime öelda, et nii Idnurmede inseneridünastia kui Eesti sillaehitus on võrreldes 2007. Aasta betoonehitiseks kuulutatud Puurmani kaarsillaga, jõudnud 2015. aastal uuele kvalitatiivsele tasemele,” ütles Aadu Kana.

Varasematel aastate betoonikonkursside järel on ehitusspetsialistid nii mõnelgi korral kahetsust avaldanud, et Eestis  pööratakse keeruliste insenerobjektide ehitusele teenimatult vähe tähelepanu. Insenerehitiste valdkonnast on varem saanud  Aasta betoonehitise tiitli 2001.aastal Muuga kuivpuisteainete terminal ja 2007. aastal Puurmani sild.

Tiitli Aasta betoonehitis 2007 pälvis Puurmani kaarsild Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel, mille konstruktorikteks olid samuti Siim ja Juhan Idnurm. 

Unikaalse monoliitbetoonsilla puhul tõstis zürii esile õhukest ja elegantset konstruktsiooni ja head ehituskvaliteeti. Kolmekordse tugevusvaruga sillal kaare ava pikkus on 48 meetrit ja silla kogupikkus koos kaldasammaste konstruktsiooniga 90 meetrit. Sõidutee laius sillal on 12, 5 meetrit. Silla keskel on sõidutee kõrgus jõe veepinnast ca10m. Konstruktsiooni kogumahuks oli ca 2000m3 monoliitset raudbetooni.

 „Silla ehituse keerulisemaks kohaks oli kaarte ning dekiplaadi lukuosa betoneerimine, mida teostati koormuste ühtlustamise eesmärgil samaaegselt mõlemalt kaldalt. Eelnevalt püstitatud raketise ehitusel ja stabiilsuse tagamisel oli oluline koht jõe põhja toetuva abisilla konstruktsioonilahendusel, mis nõudis täiendavaid pinnaseuuringuid ja veevoolust ning koormuste jaotumisest tulenevate mõjude hindamist. Pärast silla kaarte betoneerimist rajati sellele toetuvad vahesambad. Enne dekiplaadi betoneerimistöid eemaldati kogu alusraketis, teostati kaldasammaste ümbruse tagasitäited. Plaadi betoneerimine toimus kaartele langeva koormuse ühtlustamise eesmärgil samaaegselt kahelt vastaskaldalt. Kaartele toetuv dekiplaat on 3% põikkaldega, ning pikikaldega Tartu poole, plaanilahendus järgib sõidutee raadiust. Raketise, mille tugevusarvutused tehti Saksamaal, tarnis kohale AS Peri,“ kirjeldasid silla ehituskäiku Merko Ehituse AS kvaliteedijuht Enno Põder ja Puurmani liiklusõlme projektijuhi Tiit Joosti

Puurmani liiklussõlm Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel hõlmab lisaks auhinnatud sillale ja teedevõrgustikule veel viadukti ja rekonstrueeritud vana silda.

 

 

Uued sammud betooni eksportimisel

Aadu Kana sõnul oli tänavune betoonehitiste konkurss mitmekülgne ja andis ülevaatliku pildi Eesti betoonehituse hetkeseisust.

“Betoonehitiste võistlus torkab silma väga laiahaardelise geograafia ja väga erineva kasutusotstarbega ehitiste poolest,” kinnitas ka AS Betoonimeister juhataja, aastatel 2014 – 2016 Eesti Betooniühingut juhtinud Kalle Suitslepp. “Eriti rõõmustab et betoonist kui kodumaisest materjalist on valminud infrastruktuurirajatised, koolimajad, innovaatilised Tark Maja ja Koda. Nii kortermajade kui elamuarhitektuur olid konkursil esindatud. Valmis suur kultuuriehitis – Kultuurikatel, kus on oskuslikult seotud uus ja vana betoon,” lisas Suitslepp.

 Eesti betooniühingu juhatuse esimees Tiit Roots avaldas heameelt selle üle , et Eesti betoonisektori ekspordivõimekus on muutunud  mitmeplaanilisemaks. Lisaks elemenditootjatele on järjest rohkem kuulda piiritagustest mehetegudest ka projekteerijate-arhitektide, konstruktorite ja loomulikult betoonitööde tegijate – ehitajate poole pealt,” ütles. “Heaks näiteks eestlaste paindlikkusest on meie betoonelementide tootjate ekspordile suunatud tegevus viimastel aastatel. Kui omal ajal poleks Soome-Rootsi-Norra vallutamist ette võetud, seisaksid praegu arvatavalt pooled Eesti kaheksast-üheksast betoonelementide tootmise tehasest.”

 Roots tõi esile, et uueks sammuks betooni ekspordiväljavaadetes võiks olla konkursil eripreemiaga tunnustatud Kodasema OÜ arendatav Koda-projekt. “Kui kõik Kodasema meeste ideed realiseeruvad, võib sellest saada näide Eesti ehitusmaterjalitööstuse “targa aju” ekspordist, kus piiri taha viiakse just meie inimeste tehnoloogiline ja arhitektuurne mõte ning betooni kui kaaluka materjali piiri taha transportimise asemel pannakse ükskõik kus tehas püsti – seal kus vaja, kus on nõudlust, kus on turg,” rääkis Roots. 

Autor: Eva Kiisler, ehitusväljaannete juht