28. märts 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Advokaat: ETÜ pole kohustuslik, ent kohtuvaidluses määrav

Kuigi ETÜ 2013 tingimused on soovituslikud, on tingimuste päises märgitud klausli kohaselt tegu ehitusvaldkonna hea tavaga, mis tähendab, et see klausel on määrav kohtuotsuse langetamisel.

Ehitusuudised toob järgmistel nädalatel lugejateni VARULi advokaadibüroo advokaatide arvamused ETÜ 2013 tingimustest.

Järgneb VARULi advokaadibüroo advokaatide Kristina Laarmaa, LL.M., Vitali Šipilovi, MA arvamus ning tõlgendus.

Hea tava klausel  võib mõne tingimuse osas küll sisuliselt küsitav olla, ent olukorras, kus poolte sooviks on ETÜ 2013 tingimusi mitte kohaldada, tuleks potentsiaalsete vaidluste vältimiseks edaspidi lepingutes ETÜ 2013 välistamine samuti sõnaselgelt ette näha.

Ehituse töövõtulepingute üldtingimusi ehk ETÜ 2013 propageeritakse laialdaselt kui uut reeglit ehitustöövõtulepingute sõlmimisel, sh lepingute sõlmimisel avalikus sektoris. Kuigi võrreldes üldtingimuste eelneva versiooniga ETÜ 2005 on regulatsioon mõnevõrra üksikasjalikum, on ETÜ 2013 tingimustes mitmetimõistetavaid sätteid ja kohati põhjendamatult üht lepingupoolt soosivaid lahendusi. Samuti vajavad mitmed ETÜ 2013 sätted olulisel määral täpsustamist ja täiendamist erisätetes. Seepärast enne ETÜ 2013 tingimustel lepingu sõlmimist on äärmiselt soovitav ETÜ 2013 regulatsiooniga põhjalikult tutvuda ja sisuliselt läbi mõelda, millistes tingimustes ja millisel moel lepingu eritingimustes teistmoodi kokku leppida.

Vähemalt sama tähtis kui lepinguliste kohustuste sisus selge ja ühemõttelise kokkuleppe saavutamine on juba lepingu sõlmimisel ette näha läbimõeldud lahendused puhuks, kui lepingut nõuetekohaselt ei täideta. ETÜ 2013 regulatsioon õiguskaitsevahendite ja vastutuse puhuks on koondatud 12.peatükki ja kuigi võrreldes eelmiste ehitustöövõtulepingute üldtingimustega ETÜ2005 on regulatsioon mõnevõrra üksikasjalikum, on mitmed küsimused siiski reguleeritud ebapiisavalt või lepinguliste õiguste ja kohustuste mõistlikku tasakaalu ühe poole kasuks põhjendamatult kallutades.

Esmalt väärib tähelepanu viiviste ja leppetrahvide regulatsioon ETÜ2013 peatükis 12.2. Esiteks, on oluline meeles pidada, et leppetrahvinõude tekkimise eelduseks on konkreetse lepingurikkumise määratlemine, mille puhul leppetrahv kohaldub – ETÜ2013 selliste lepingurikkumiste loetelu ei sisalda ja pooled peavad lepingu sõlmimisel eritingimustes alati ise täiendavalt kokku leppima, milliste lepingurikkumiste korral on leppetrahv rakendatav, milline on leppetrahvi suurus ja selle arvestamise põhimõtted.

Teiseks, tasub tähele panna, et ETÜ2013 sätestab äärmiselt lühikese tähtaja tellija poolt leppetrahvinõude esitamiseks – nimelt on tellija kohustatud leppetrahvinõude esitama või nõude esitamisest teatama hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates päevast, mil ta sai või pidi rikkumisest teada saama. Võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt tuleb leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul ja kohtupraktikas kujunenud üldreegli kohasel loetakse mõistlikuks ajaks tavapäraselt kolme kuud rikkumisest teadasaamisest. Selles valguses on ilmne, et ETÜ2013-s sätestatud viie tööpäeva pikkune tähtaeg on ebamõistlikult lühike ja soovitatav on eritingimustes kokku leppida pikemas tähtajas. Kõnealune ETÜ2013 regulatsioon on just tellija suhtes ebaproportsionaalselt range, kuna nimetatud viie tööpäeva pikkune tähtaeg leppetrahvinõude esitamiseks rakendub vaid tellija poolt leppetrahvinõude esitamise puhuks, ent mitte töövõtja poolt leppetrahvide või viiviste nõudmise korral.

Lisaks jääb ebaselgeks ETÜ2013 eristus selles osas, mida lugeda tellija poolt leppetrahvinõude esitamiseks ja mida leppetrahvinõude esitamisest teatamiseks. ETÜ2013 kohaselt kui tellija eelnimetatud viie tööpäeva pikkuse tähtaja jooksul leppetrahvinõuet ei esita, ent esitab sama aja jooksul teate leppetrahvi nõudmise kohta, on ta kohustatud leppetrahvi üksikasjaliku nõude esitama hiljemalt täitmisakti allkirjastamise kuupäevaks. Kohtupraktika kohaselt ei ole leppetrahvinõude esitamiseks tingimata vajalik selles üksikasjalikku arvutuskäiku ega leppetrahvi lõplikku suurust näidata, küll aga peab leppetrahvinõudest ilmnema trahvi nõudva poole selge soov ja kavatsus leppetrahvi nõuda ja olema kirjeldatud, millise rikkumise eest trahvi rakendatakse. Seega ETÜ2013 tähenduses „teadet leppetrahvi nõudmise kohta“, mida tellija peab eelduslikult igal juhul esitama viie tööpäeva jooksul rikkumisest teadasaamisest, loetaks kohtupraktika kohaselt tõenäoliselt niikuinii kehtivaks leppetrahvinõudeks.

See, et ETÜ2013 regulatsioon vähemalt vastutuse ja õiguskaitsevahendite osas on töövõtja kasuks põhjendamatult kaldus, ilmneb iseäranis selgelt punktist 12.2.3, mille kohaselt tellija poolt töövõtja suhtes rakendatavate leppetrahvide summa ei ületa eelduslikult 5% lepingu hinnast. Taaskord ei kehti selline piirang töövõtja poolt rakendatavate viiviste ja leppetrahvide suhtes. Arvestades leppetrahvi eesmärki hõlbustada rikkumisest tekkivate kahjude hüvitamist ja leevendada tõendamiskoormist, on tellija suhtes kehtestatud leppetrahvi piirang ebaproportsionaalne ja soovitav on see säte eritingimustes kas üldse välistada või leppida kokku mõistlikumas leppetrahvide maksimummääras.  

Lisaks leppetrahvi ja viiviste teemale väärib tähelepanu ETÜ p 12.1.9 sätestatud eeldus, et töövõtjal ei ole pandiõigust tellija vallasasjadele VÕS § 654 mõttes. Ehitustöövõtulepingus on asjaks, mis tellija töövõtja valdusesse annab, üldjuhul siiski kinnisasi ning VÕS § 654 lg 2 võimaldab ehitise või selle osa ehitamiseks, remondiks või muutmiseks kohustatud töövõtjal nõuda oma lepingust tulenevate nõuete tagamiseks hüpoteegi seadmist tellijale kuuluvale kinnisasjale, millel ehitis asub.

Seega on ETÜ2013 p 12.1.9 sätestatud eeldusel ehitustöövõtulepingute puhul väga piiratud praktiline tähendus, kuna hüpoteegi seadmise nõudeõigust välistatud ei ole. Seepärast peaks tellija, kes vastavat välistust siiski soovib, selles eritingimustes täiendavalt kokku leppima. 

Kolmanda teemaderingina vastutuse ja õiguskaitsevahendite osas tasub tähele panna lepingu peatamise instituuti, mis võrreldes ETÜ2005 regulatsiooniga on uudne.

Üldreeglina on lepingu peatamine eelduseks lepingu erakorralisele ülesütlemisele töövõtja poolt, ent millist tähendust omab lepingu peatamine tellija poolt, jääb ebaselgeks – lepingu peatamisel tellija poolt ei teki töövõtjal õigust tähtaja pikendamisele ega peatamisega seoses tekkivate kulude hüvitamisele, samas ei ole lepingu peatamise alused alati tingitud töövõtja rikkumisest, et seeläbi motiveerida töövõtjat rikkumise kõrvaldamisele, vaid peatamise aluseks on nt ka haldusorgani poolt ehitise kohta ettekirjutuse tegemine, mille osas ei pruugi töövõtja riski kanda.

Lepingu peatamine töövõtja poolt on mh võimalik, kui tellija viivitab maksekohustuse täitmisega vähemalt 10 tööpäeva – tellijate vaatenurgast on mõistlik eritingimustes ette näha kas pikem viivituse aeg peatamise eeldusena või sätestada täiendav tingimus, mille kohaselt töövõtjal ei ole peatamise õigust, kui tellija on maksekohustusele vastu vaielnud.

Autor: Ehitusuudised.ee toimetus

Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Teeli RemmelgEhitusvaldkonna juhtTel: 51 23 770
Triin UibopuuEhitus ja kinnisvara konverentside programmijuhtTel: 51 990 655
Helen PaapsiReklaamimüügi projektijuhtTel: 5880 7785