Ehitusklubi: Tihe suhtlus tagas Teletorni projekti edu

Kõresaare sõnul oli peamiseks lähtumine torni enda kujust, mis avaneb külastajatele parkla poolt ning sulgub Teletorni sisenedes. Sissepääsu projekteerimisel mõeldi ennetavalt külastajate turvalisusele. Et teletorni ülemises osas tekivad talvel jääpurikad ning jäätunud lumekiht, mis võib tugeva tuule korral lennata kuni 100 meetri raadiusesse, projekteeriti talviseks sissekäiguks katusega kaetud sissepääs. Suvel kasutatakse sissepääsuks teisele korrusele toovat pandust ning väljapääsuna I korruse tunnelit.

Kõresaar tõi esile, et Torni esialgne projekt on projekteeritus Gruusia projekteerija poolt, kes on projekteerijaks ka Vilniuse teletornile, kuid Tallinna teletorn on rohkem õnnestunud. Kõresaar tõ välja samuti asjaolu, et linnaplaneeringu poole pealt ei ole Tallinna torn planeeritud külastajatele kõige mugavamasse kohta, kuid Nõukogude võimu poolt heaks kiidetud torn ei olnudki algselt mõeldud tavakülastajale. Torni asukohana olevat planeeritud isegi Naissaart, kuhu tavainimesel oleks juurdepääs täiesi puudunud ning torn täitnuks ideaalis kõik tollele ajale sobivaid sidefunktsioone. Torni praegune olukord polnud ehitajatele lihtne, sest pinnast on soine ja seetõttu on ka vundament väga kogukas. Kõresaar märkis, vana sissepääsu juures on olemas isegi varjend, mis on plaanis külastajatele korda teha järgmises etapis, kui hakatakse tegelema maastiku kujundamisega teletorni ümber.

Et torni esialgse projekti järgi rõhutati inimese väiksust ja tähtsusetust Nõukogude saavutuste ees, siis ümberehituse käigus sai eesmärgiks just külastaja tähtsustamine ning maja logistika oleks selge ja arusaadav.

Tornis tehti täielikult ümber 21. ja 22. korrus. Varasemalt oli 22. korrus külastajatele täielikult suletud, kuna sealsed ruumid olid täis tele analoogtehnikat. Tehnika arengu käigus on tehniliste vahendite mõõtmed tohutult vähenenud ja see pakkus võimalust tornis avada külastajatele veel üks korrus. Ümberehituste käigus tõsteti kõrgemale lagesid, et saavutada ka parem vaade.

Sisekujunduses lähtuti avarusest. Ekspositsioonid ei ole esitatud boksides, kuhu inimesed võivad eksida või millest mööda käivad, vaid avatud ruumis.

Täielikult projekteeriti ümber tuletõrjesüsteem. Varasem süsteem toetus gaasile, millega tulekolded summutati, kuid samas oli plaanitud ka nii, et tulekahju korral oleks mürgitatud ka kõik külalised. Inimene ei olnud tähtis, vaid oluline oli päästa saatetehnika. Sellist olukorda vältida, otsiti uut lahendust ning otsustati uduspriklersüsteemi kasuks. Samuti asub torni keskel ka evakuatsiooni ruum, kuhu mahub 100 külastajat. Seetõttu on torni ülemisse ossa külastajate arv ka piiratud.

Kõresaar tõi esile veel väga head koostööd Eesti ettevõttega Andres klaas, kes arendas välja külastajate ühe suurima atraktsiooni, milleks on läbipaistmatust läbipaistvaks muutuv klaas. See arendus on pälvinud heakskiidu ning on võimlaik, et seda kasutatakse edasi ka sisekujunduses. Samuti kiitis Kõresaar head koostööd Tallinna Tehnikaülikooli robootikakeskusega, kes arendas välja 21. korrusel külastajatega suhtlevad seened.

Kõresaar rõhutas, et projekti õnnestumisele aitas kaasa tihe koostöö kõikide osapooltega. Kõresaare sõnul oli tegemist pidevalt taganttõukava projektijuhtimisega, kus kokku saadi iga nädal, mitte kohvitassi taga, vaid jälgiti projekti käiku ning vajadusel leiti lahendused probleemidele.