26. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Omanikujärelevalve on justkui kohustuslik hernehirmutis, mille vastutuse aluseid on raske kindlaks teha ning sarnane on olukord ka ehitise projekteerija vastutuse osas.

Ehitusseaduse kohaselt on projekteerimine:

1) ehitise või selle osa arhitektuurne ja ehituslik kavandamine;2) ehitise tehnosüsteemide kavandamine;3) ehitises kasutatava tehnoloogia kavandamine;4) ehitise elueast lähtuv ehitise nõuetele vastava kasutamise ja hooldamise tehnomajanduslik hindamine.

Projekteerimise tulemuseks on ehitusprojekt. Nagu näeme, on projekteerimine aluseks kogu hilisemale ehitustegevusele ja selle kvaliteedist sõltub  järgnevate tööde kvaliteet.

Mis saab siis, kui projekteerija enda kohustusi rikub?

Ehitusseadus ei ütle projekteerija vastutuse kohta peaaegu sõnagi. Projekteerijate kirjutatud töövõtulepingutes viidatakse sageli Eesti Projektbüroode Liidu poolt koostatud „Projekteerimise töövõtulepingu üldtingimustele“ (PTÜ 2007). Nendes on üheks olulisemaks projekteerija vastutuse sätteks järgnev: „3.2.1 Töövõtja lepingulise vastutuse ülempiir määratakse Lepinguga. Töövõtja vastutab kahju tõestatud ulatuses, kuid mitte enam kui Töövõtjale Lepinguga ette nähtud tasu, kui Lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Vastutuse piirangud ei kehti juhul, kui kahju on põhjustatud Töövõtja tahtliku käitumise tulemusena.“

Seega, kui maksate projekteerijale tema töö eest 100 000 krooni, on tema vastutuse rahaliseks piiriks PTÜ 2007 kohaselt 100 000 krooni.

Kui teie ehitis aga kokku kukub, kas saab kahju olla ligilähedaseltki samaväärne?

Neil põhjustel ei ole mõistlik lähtuda PTÜ 2007 vastutuse piirangust, vaid projekteerimise töövõtulepingus tuleks eraldi kokku leppida, et projekteerija vastutab kogu lepingurikkumisest tuleneva kahju ulatuses ja vastutus ei ole piiratud temale makstud tasu suurusega.

Samuti on mõneti tsunftireegli maiguline eeltoodud punkti viimane lause, mille kohaselt ei kehti vastutus piirang juhul, kui kahju on põhjustatud tahtliku käitumise tulemusena.

Lepinguõiguses on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Üldpõhimõtteks on, et vastutuse piirang ei kehti juhul, kui kahju saabus või lepingut rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ühtlasi on lepinguõiguse üldpõhimõtteks, et kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, on tegemist olulise lepingurikkumisega. Samas on tahtlus kahju tekitamisel lepingulistes suhetes pigem erandlik nähtus.

Ehituse- ja projekteerimise töövõtulepingute puhul tähendab see seda, et töövõtja lausa soovis õigusvastast tagajärge (näiteks ehitise mittevastavust ehitusnormidele).

Vastutuse piiritlemine vaid selliste juhtudega ei ole mõistlik. Võlaõigusseadusest oleks tuletatav projekteerija vastutus ka raske hooletuse korral. Projekti tellija ei peaks nõustuma projekteerija vastutuse piiramisega tsunftireeglite alusel. Vaidluste vältimiseks tasuks töövõtulepingus kokku leppida, et PTÜ punktis 3.2.1 sätestatud projekteerija vastutuse piirang ei kehti.

Huvitavaid ja projekteerijale soodsaid tõlgendamisvõimalusi sisaldab ka PTÜ 2007 punkt 3.2.11: „Töövõtja vastutab töö Lepingu tingimustele vastavuse eest 24 (kahekümne nelja) kuu jooksul alates Lepingu alusel kavandatud Ehitusprojekti (Eelprojekti, Põhiprojekti, Tööprojekti) eesmärgipärasest kasutusse võtmisest, v.a juhul, kui esile tulnud puudused on tingitud Tellijapoolsest Ehitusprojektist kõrvalekaldumisest, ehitus- või kasutamisvigadest, valest ekspluatatsioonist, hooletusest jne. Nimetatud tähtajaline piirang ei kehti selliste vigade ja puuduste ilmnemise korral, mille puhul on tõestatud, et need tulenevad Töövõtja tahtlikust tegevusest või tegevusetusest ning mida nende iseloomust tulenevalt ei olnud võimalik käesolevas punktis nimetatud tähtaja jooksul avastada.“

Lepingu alusel kavandatud ehitusprojekti (eelprojekti, põhiprojekti, tööprojekti) eesmärgipärane kasutussevõtmine saab seisneda eelkõige projekti alusel ehitamise alustamises. Sageli kestab ehitamine ligikaudu üks aasta. Kui projekteerija vastutab vaid kahekümne nelja kuu jooksul alates ehitamise alustamisest, siis jääb üldjuhul umbes üks aasta selleks, et ehitise kasutamise käigus avastada projektis tehtud vead.

Millised oleks need projekteerimisvead, mis ilmnevad lausa esimesel kasutamisaastal?

Taolised vead saavad olla vaid ülimalt elementaarsed projekteerimise vead. Ülejäänud eksimuste eest on Eesti Projektbüroode Liit soovinud vastutuse välistada. Alternatiivse võimalusena on tellijale jäetud „suuremeelne võimalus“ tõestada, et vead ja puudused tulenevad projekteerija tahtlikust tegevusest või tegevusetusest ning mida vigade ja puuduste iseloomust tulenevalt ei olnud võimalik kahekümne nelja kuu jooksul alates ehitamise alustamisest avastada. Ülimalt raske ülesanne.

Eeltoodud vastutuse piirangutest on projekteerijatele veel vähe. Lisatud on veel üks soodne säte PTÜ 2007 punktis 3.2.12: „Kui Töövõtja poolt Tellijale üleantud töid ei võeta eesmärgipäraselt kasutusele 24 (kahekümne nelja) kuu jooksul alates nende üleandmisest Tellijale, ei ole Töövõtja vastutav teostatud tööde eest, kui ei ole kokku lepitud teisiti.“ Piirang tähendab esmajoones seda, et kui te tellijana kahekümne nelja kuu jooksul ehitamist ei alusta, siis ei vastuta projekteerija üldse millegi eest. Masu ei ole projekteerijate jaoks mingi argument.

Mis saab siis, kui tellite ehitusprojekti, mille kohaselt peab ehitise eluiga olema seitsekümmend aastat, kuid see muutub varisemisohtlikuks kümne aasta möödudes alates ehitamise alustamisest?

Siingi on projekteerija vastutus vähemalt PTÜ 2007 alusel vägagi küsitav. Nimelt on PTÜ punktis 3.2.11 öeldud, et töövõtja (projekteerija) vastutab töö lepingu tingimustele vastavuse eest kahekümne nelja kuu jooksul alates ehitusprojekti eesmärgipärasest kasutusse võtmisest. Loogiline on, et projekteerijaga kokku lepitud ehitise eluiga on käsitletav lepingutingimusena ja selle järgimine käib „töö lepingu tingimustele vastavuse“ mõiste alla. Kui projekteerija ehitise eluea tingimust rikub, siis PTÜ punkt 3.2.11 alusel projekteerija justkui ei vastutaks.  Antud näite puhul kümne aasta möödudes ilmnenud varisemisohtlikkus projekteerija vastutust enam kaasa ei too. Taolist vastutuse piirangut ei saa mõistlikuks lugeda.

Milliseks osutub projekteerija vastutuse mõistlik määr ja ajavahemik, selgub kohtuvaidluse korral. Eelkirjeldatud vastutuse piirangud võivad osutuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning heade kommetega vastuolus olevaks. Autori arvates ei tohiks kohtud kergekäeliselt tunnustada PTÜ 2007-st tulenevaid vastutuse piiranguid isegi siis, kui lepingus on nendele selgelt viidatud. Projekteerimine ja ehitamine on selleks liiga paljusid isikuid ning liiga suurt avalikku huvi puudutavad nähtused. Iga riigi oluliseks eesmärgiks peab olema muuhulgas see, et püstitatavad ehitised oleksid ohutud nii inimesele, keskkonnale kui varale.

Neile, kellel projekteerimise lepingu sõlmimine veel käsil, soovitaksin aga lepingus selgesõnaliselt sätestada, et PTÜ 2007-s sätestatud projekteerija vastutuse piiranguid ei rakendata.