21. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõdeti, et eelmise aasta langus ehitussektoris oli 30%, projekteerimises 40% ja ehitusmaterjalide tootjatel 50%. Sõnum on nukker: projekteerimis- ja ehitusturg langeb ning sellel langusel ei ole veel lõppu näha.

Headel aegadel oli hoone kompleksprojekteerimisel ruutmeetri hind 500 kuni 1000 krooni, torude projekteerimisel 40 kuni 60 krooni meeter. Praegu on võidetud riigihangetel hoonete projekteerimise ruutmeetri hinnaks 130 – 150 krooni ja torude projekteerimisel 15 krooni meeter. On arusaadav, et kolme kuni viiekordset hindade langust üldise 20% majanduslanguse taustal ei ole võimalik mõistlikult põhjendada.

Madalaima hinnaga pakkuja edukaks tunnistamine viib alla arhitekti ja inseneri kutseoskused ning seda tööd tegevate inimeste maine. Tänase konkurentsi puhul ei ole tegemist majandust tervendava aruka käitumise vaid arhitekti- ja insenerioskusi hävitava rumalusega. Niisuguse olukorra on põhjustanud projekteerijad ise oma arutu tegevusega riigihangete pakkumisel ja seal kujunenud hinnatasemed on kinnistunud ka erasektoris. Vaatame korraks peeglisse ja tunnistame endale ausalt: me ei oska vaba turumajanduse olukorras käituda.

Esiteks, projekteerijatel on aeg seljad kokku panna ja jõuda arusaamisele, millise hinnaga on võimalik kvaliteetselt projekteerida, millised hinnad on õiglased, meie kutseoskuste väärilised ja millest allapoole pakkumisi ei ole mõistlik ega sobilik teha. Hoonete projekteerimise ruutmeetri hind, torude projekteerimise jooksva meetri hind, teede projekteerimise ruutmeetri hind jne. Eeskuju võiks võtta advokaatidelt, kellel on tunnihinnad, millest allapoole teenust üldjuhul ei osutata. Sama analoogi põhjal töötavad projekteerijad nii Skandinaavias kui Euroopas. Arhitektid ja insenerid on endale ühiskonnas selle positsiooni saavutanud ja kõik teavad, et nende teenust kasutades tuleb väärilist tasu maksta. Tegemist on elukestva õppega inimestega, loojatega ja neid ei saa vähempakkumisega osta, vaid ikka õiglase hinna eest vastavalt oskustele. Kui ühiskond ei väärtusta arhitekti ja inseneri, langevad oskused järjest ja järele jäävad need käsitöölised, kes ei mõtle, vaid enda või tellija esmased emotsioonid joonisteks vormivad.

Teiseks tuleb projekteerimissektori turgutamiseks survestada riiki hangete korraldamisel loobuma nn kollase FIDIC-u põhistest hangetest, kus projekteerijad degradeeritakse ehitajate alltöövõtjateks ja neil ei ole mingit lootustki oma töö eest väärilist tasu saada. Kasutada tuleb nn punase FIDIC-u skeemi, kus tellija tellib kõigepealt põhiprojekti ja viib läbi ehitushanke. Kollase FIDIC-u järgi tegutsedes ei tea ehitusfirmad, mida nad õieti pakuvad ja tellijad ei tea, mida nad oma raha eest saavad. Tulemus selgub alles ehituse lõpetamisel ja küllaltki sageli ei ole see kõige parem.

Kolmandaks on vaja muuta riigihangete seadust. Kõige lihtsam on sisse viia kõrgeima ja madalaima hinna eemaldamise nõue projekteerimise hankemenetlusest. See muudaks olukorda koheselt ja võtaks ära motivatsiooni alapakkumisi teha. Teine võimalus on sisse kirjutada nõue, millega näiteks üle 20% keskmisest hinnast erinevad pakkumised eemaldatakse menetlusest. Võimalusi on veelgi.

Ühiselt ja arukalt tegutsedes oleme edukad. Optimismiks on põhjust, sest projekteerijatel ei ole tööpuudust. Tegelik olukord on vähemalt projekteerimises selline, et füüsiline töö maht on olemas, kuid hind on nii madal, et seda saab teha ainult FIE, kellel ei ole firma ega bürooga seotud kulusid. Samuti ei ole puudust rahast, kuna investeeritakse jätkuvalt, mida näitavad ka pidevalt lisanduvad hanked. Kogu probleem on selle töö eest saadavas õiglases tasus ja siin saame aidata ennast kõigepealt ise.