Arvamus: igast maaklerist haldurit ei saa

Kinnisvaramaakler ei oma kogemust, mis asi on järelteenindus, sest üldjuhul müüb ta kauba maha ja kogu kontakt on sellega unustatud. Harvadel headel juhtudel  piirdub ta mõne tähtpäeva meelespidamisega ja helistamisega, sest endist klienti tuleb ju „kaardil hoida“ - äkki ta soovib jälle midagi müüa.

Kinnisvarahaldur, kes haldab omanike vara peab silmas pidama, et oluline töö algab alles siis, kui on toimunud kauba müük. Peale põgusat tutvust ja õnnelikku tehingut algab alles õige töö, mida nimetatakse järelteeninduseks, mis näitab eeltöö viljasid.

Kas klient on jätkusuutlik ja on võimeline teenuse eest, mida talle pakutakse, ka maksma . Kokku tuleb puutuda väga paljude probleemidega, mis hõlmavad turu tundmist, hinna kujunemist, seadusandlust jne jne. Tähtsal kohal on ka kliendi „monitooring“, mis selgitab välja kas tegemist on tuleviku mõttes usaldusväärse partneriga.

Ehk siis, tegemist on tulevikku suunatud ja kindlasti pikaajalise suhtega, kus osapooled on fikseeritud.

Läti valitsus on põhimõtteliselt andnud õige signaali, et kaupa müüa ja seda kaupa kui väärtust hoida on kaks erinevat asja. Nüüd, kuidas neid professionaalseid haldureid (hoidjaid) koolitada ja milliseid tunnistusi neile anda, sõltub juba seaduseandjast.  Kindlasti elamute halduses on see vajalik nõue, mis siiski võiks piirduda vastutuskindlustusega (nagu näiteks reisibüroode puhul), sest turg ise selekteerib välja, kes on kes.