Vink: Ehitamisest saamas sotsiaalne probleem 

Äsjasele kogemusele toetudes võib väita, et majandusbuumist on ikka palju kasu. Siis võetakse julgelt ette asju, mille vajadus pole ehk esmapilgul paljudele primaarne, kuid mida saab siiski ellu viia, sest ei pea ju nii väga koonerdama kah. Olgu tegu kultuuriobjektidega, nagu muuseumid, või logistilistega, nagu maantee järjekordsed neljarealised kilomeetrid. Mitu toredat mõtet materialiseerusidki piltlikult öeldes viimasel minutil. Aga Linnateatri auk haigutab edasi nagu väljalöödud hammas Tallinna palges…

Majanduslangus pärsib ka seda osa ehitustegevusest, mida oleks mõistlik või koguni hädavajalik teha kehvematel aegadel, kui lisaks keskkonna füüsilisele paranemisele saaks maandada ka sotsiaalseid pingeid. Kinnisvaral on küll hea omadus püsida paremal juhul sadu aastaid, kuid ta kulub ikkagi. Paljud nõukogude ajal ehitatud hooned võivad ju olla arhitektuurselt huvitavad ja andekad, kuid materjalide ning töö äärmiselt kehva kvaliteedi tõttu on nad määratud lähiaegadel paratamatult kaduma.

Buumi ajal visati ikka nalja, et noh, ega see Eesti valmis saa. Ja kui saabki, siis teisest otsast tuleb hakata juba remonti tegema. Buum on läbi, kuid - irooniaga - teeks siis keegi remontigi.

Ehitamisest ei peakski nii palju rääkima, kui see poleks muutumas sotsiaalseks probleemiks - sektoris töötas kõrgajal üle 80 000 inimese, kellest üle poole on praeguseks töötud. Raskel ajal saaks neid inimesi aidata riik, vaatamata talle endale langevale suuremale koormusele. Lisaks eurohangetele suudab riik süsteemsemalt ja kiiremini tegutseda erinevat laadi remonditööde planeerimisel. Ei valmiks uhke ja kallis hoone või maanteelõik, mida saab enne valimisi kaamerate surisedes avada - pisema rahaga saaks korda mõnegi koolisöökla või külateejupi.

Uus konkurentsisituatsioon muudab meie elu rohkem, kui me arvata oskame. Mõtteviis on muutunud ja otse loomulikult pälvivad tähelepanu kõik, mis võimaldab raha kokku hoida. Olulisim on aga mõista, et majanduslanguse korral on tasakaal paigast ära täpselt samuti nagu majandustõusu ajal.

Praegu tundub kõigile, et ehitada saab üha odavamalt, kuid samas on selge, et üha suurem osa kokkuhoitud kroonidest väljendub selgelt ka drastiliselt kahanevas kvaliteedis - materjalide valikus, teostuses, tulevastes kasutuskuludes.

Praegu on riigihangete seadus ehitusvallas pöördunud selgelt riigi enda vastu, kes üksnes odavaima hinnakriteeriumi alusel toimivat valikusüsteemi rakendades iseendale ehitatavate väheste hoonete-rajatiste puhul kvaliteedis selgelt kaotajaks jääb. Tulemust hakatakse tulevikus võrdlema nendesamade nõukaajast pärit ehitistega, mis on meid seni teeninud kui näide äärmuslikust ebamõistlikkusest ja perspektiivi puudumisest.

Meil on vaja seadust, mis aitaks ka praegu rajada ühiskonnale kestvama väärtusega objekte kui linnuke eurorahade kasutamise tabelis. Nagu ütles üks vahva rätsep kliendile: "Kui härra soovib head ja odavat ülikonda, soovitaksin mina lasta tal õmmelda neid kaks - ühe hea ja teise odava." Mina telliksin siiski ühe. Selle hea. Aga tingiksin hinna mõistlikuks.