24. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljuti avaldati meedias käesoleva aasta III kvartali kinnisvaratehingute kogusumma ja –väärtus. Tulemusi saime lugeda väga emotsionaalsete pealkirjade alt „Kinnisvaraturg veereb kindlalt allamäge“, „Kinnisvaraturul haigutab langus“. Pole kahtlustki, et kinnisvarasektoris toimub jõuline korrektsioon, mida ilmestab kõige paremini kinnisvaratehingute arv, mis on langenud 2004. aasta eelsesse aega.  Mis ei tähenda, et kinnisvaraturul valitseks täielik vaikus – tehinguid tehti kolmandas kvartalis, tehakse täna ja homme. Seega väidan, et kinnisvaraturu surma puudutavate uudiste tõepärasuses võime julgusega kahelda.

Kinnisvaratehingute koguväärtus Eestis on langenud võrreldes tippajaga 50-64 protsenti. Samas on just tippaeg viinud kinnisvarasektori tasakaalust välja. Kuidas kinnisvarasektor praegusest olukorrast väljub, sõltub suuresti majanduskeskkonnast, pankadest ning finantskriisi lahenemisest ja kinnisvaraettevõtete kohandumisvõimest. Tagasilangus, ehk siis kinnisvaramulli lõhkemine, korrastab mõneti julmalt, aga õiglaselt meie sektori tegijate ridu, pinnale jäävad need, kelle edu ei rajanenud ainult odavast laenurahast tingitud nõudluse kiirel kasvul, vaid kes panustasid kvaliteeti ja oma ettevõtete sisulisse arendamisse.

Vahest on kohandusvõime omadus, mida siinkohal esile tõstma peaks, sellest sõltub paljuski ettevõtte käekäik ja head uudised tulevikus.Pole mõistlik hinnata firmade tulevikuväljavaateid, võttes aluseks vaid näitajad kõrgperioodist ning tänasest päevast. Ühelt poolt ei ole see adekvaatne, sest nagu ülal kirjutasin olid möödunud aastad tasakaalust väljas, teiselt poolt oleks see justkui karistuse määramine eduperioodi oskusliku ärakasutamise eest. Loeb see, kas aasta pärast on tulemusi, mis näitavad, et ettevõte suudab keerulise aja üle elada.

Kinnisvarasektor on selgelt tänase maailma finantskriisi üks tekkekohti ning hoolimata tõsiasjast, et ka Eestis ning meie lõunanaabrite juures kinnisvaraturu langusesse minek ühtis ajaliselt USA’s toimunuga, ei saa neid kahte sündmust päris üheselt võrrelda.  Ameerika kinnisvaraturult alguse saanud finantstorm oli ilmselge ülelaenamisele ja reguleerimatusele järgnenud vältimatu varing.  Eestis ei antud ka kõige positiivsemate turuolude korral inimestele eluasemelaenu, kui puudus püsisissetulek või omafinantseering.  Täiendavalt ei tegelenud meie regioonis tegutsevad finantseerimisettevõtted eluaseme laenude ebakvaliteetse osa edasimüügiga mõne muu nime all.  Finantskriisist tekkinud pankade omavahelise usaldamatuse tõttu kannatab väga suurelt kinnisvarasektor, kuid äärmuseni karmistunud laenu- või liisingutingimuste mõju on jõudnud ka teistesse sektoritesse.

Finantsurg on kui kolmepealine lohe, millest me kõik kuulnud oleme, ent isiklikult pole teda keegi näinud.  Otsene mõju meile kõigile on sel lohel vägagi tuntav.  Iga laenu võtnu teab, et kiri pangalt, milles teatakse intressi suurenemisest tähendab pere eelarve muude ridade reaalset vähenemist.  Kui igal laenu võtnud leibkonnal on vähem raha kasutada, siis annab see tunda ju kõiges, millega me peale eluaseme seotud oleme – vähem raha toidule, riietele, reisimisele ja kinos käimisele. Kõrgem intress tähendab vähem raha absoluutselt kõigile majandussubjektidele.  Seega on finantslohe stabiilsus oluline meie kõigi jaoks, sest kõrgema intressi keskkonnas on uppujad paratamatud.

Praegu on kinnisvara soetamiseks soodsam aeg kui aasta tagasi. Pakkumisi on rohkem kui kunagi varem ning  on selge,  et ettevõtted valmistoodangut uute majade ja korterite näol juurde hetkel massiliselt ei tooda ja esimesena otsja saab parem osa valmistoodangust. Tänases olukorras leiab koduostja unikaalseid kortereid väga hea hinnaga. Nendel, kellel  on säilinud kindlus enda töökoha ja sissetuleku säilimise osas, on äärmiselt soodus positsioon.   Keeruline on tabada ükskõik millise hinnagraafiku absoluutset põhja, ent ei pea olema majandusanalüütik mõistmaks, et olukord kus müügil on hulk vara alla selle omahinna ei ole jätkusuutlik ning on ajutise iseloomuga. Ei maksa kahelda tõsiasjas, et majanduskriis möödub ja elu Eestis areneb ka tulevikus hoolimata ajutisest langusest.  Tööd peab tegema ja endasse uskuma, tehes ühte ilma teiseta ei jõua kaugele.  Seega tööagem ning püüdkem mitte heita meelt peatselt saabuma pidava kollapsi pärast ning – lõppkokkuvõttes läheb kõigil paremaks.