Konkurents büroohoonete maastikul on tihe, see aga nõuab nutikust ja paindlikke lahendusi, kus on samaaegselt läbi mängitud mitmeid eri plaanilahendusi ja seejuures ei tohi ühe muutmine teiseks ka rentnike vahetudes arendaja jaoks olla suur väljaminek.
Keskkonnasertifikaadile vastava hoone ehitamine tasub ära, sest eritu just rahvusvaheliste potentsiaalsete rentnike jaoks on see tähtis.|FOTO: Ülemiste City
  • Keskkonnasertifikaadile vastava hoone ehitamine tasub ära, sest eritu just rahvusvaheliste potentsiaalsete rentnike jaoks on see tähtis.|FOTO: Ülemiste City
Tallinnas Ülemiste Citys asuva 13-korruselise Öpiku büroohoone arhitekt ja peaprojekteerija Mattias Agabus sõnab, et just see maja näitab ilmekalt, et hoone saab päriselt olla samal ajal terviklik ja planeeringult paindlik. Omavahel on sünkroonis nii tellija vajadustest lähtuv arhitekti looming ning inseneride täppisteaduslik reaalsus.
Algab aga kõik tellija vajadustest. Agabusi sõnul on lihtsam siis, kui on üks klient ja üks soov, nagu näiteks Telia büroohoone puhul. Enam nutikust läheb aga tarvis siis, kui rääkida arendajatest, kes veel ei tea, missugune klient talle rentnikuks tuleb ning lähteülesanne on teha selline maja, mis sobituks ruumiplaaniliselt erineva hulga ja erineva suurusega klientide vajadustega.
„Hea ruumiplaneeringu paindlikkus on see, kui tuleb ehitusprotsessi ajal klient, kes vajab suhteliselt suuri muudatusi ning arendaja üllatub meeldivalt, et klientide paigutamine pole ehitushinnas tohutu suur lisakulu ega kapitaalne ümberehitamine,“ sõnab Agabus. Peale selle äripindade konkurents ju säilib – mõni suur klient võib ühel hetkel välja kolida ja siis on vaja teha ruum väiksemateks kontoriteks ümber ehitada.
Kui praegu on kasutusel kolm energiatõhususe klassi ehk A, B ja C, siis nüüd tahetakse teha kaheastmeline hüpe ja kehtestada miinimumnõudena A-energiaklass ehk hoone energiakulu maksimaalselt 100 kWh/(m²·a). Agabusi sõnul ja Öpiku maja näitel on see Eesti kliima tingimustes iga hoone puhul mõistliku hinnaga raskesti teostatav.
„Büroohoonete puhul on mõistlike vahenditega saavutatav 120-130 kWh/(m²·a) ehk B-energiaklass. Käisime Öpiku majaga koos inseneridega selle mõttekäigu läbi: B-energiaklassi saime kätte, aga teeks siis õige A? Aga mida see tähendaks?“ küsib ta ja vastab ise, et meie põhjala kliimas on need üle-euroopalise kliima üldistusmudeli baasil tehtud standardid ülereguleeritud. Vaja oleks eraldi nn „Nordic standardit“.
Praeguse süsteemi alusel A-energiaklassi püüdlemine, arvestamata hoonete erinevaid asukohti, võib tähendada näiteks seda, et liginullhoonetel ei ole enam klaasfassaade senisel kujul: aknad muutuvad väikeseks, on vajadus kordi kallima ventilatsioonisüsteemi järgi.
Meie praegune rahakott lubab B-energiaklassi
Kõrghoonetel on lõunapäikese poolsele fassaadile võimalik päikeseenergia tootmisjaamu ehitada, aga madalamatel, teiste hoonete vahel asuvate büroohoonete puhul, ei pruugi see võimalikuks osutuda.
„Ainult päikesepaneelidega ei ole võimalik teha hüpet 120 kWh/(m²·a) pealt 100 peale. Tuleb kõike muud teha, aga need on väga kallid investeeringud meie kliima tõttu. Võib-olla Norra, Soome ja Rootsi jaoks ei ole see suur investeering, kuid meie jaoks on 100 saavutamine ebamõistlik,“ viitab ta ka kohalikule keskmisele ehitushinnale.
„Kindlasti on ruumi, et leida häid lahendusi. Arhitektid on ju leidlikud. Kuid meie tegutseme oma elustandardist lähtuva ehituse hinnataseme tingimustes. Kui meie keskmine ehituse hind tõuseks Skandinaavia tasemele, siis oleks see võimalik, aga praegu see nii ei ole ja kunstlikult seda kergitada ei saa.
Ainult liginullhooneid ehitama hakates võivad tulla kallimad tehnoloogilised investeeringud ilmselt arhitektuurse ja sisearhitektuurse kvaliteedi arvelt.“
Samuti on võib tekkida vastuolu energiatõhususnormide ja töö- ja eluruumide sisekliima seaduse vahel, kus mõlemad ei pruugi samaaegselt pädeda.
Agabus sõnab, et pole piisavalt teadvustatud, mida A-energiaklassi maja tegemine sisekliima seisukohalt tähendab. „Ehitame kilekottmajad, mille õhku valitseb agregaat – see saab olema reaalsus. Puhas füüsika on see, mille vastu ei saa“, tõdeb Agabus. Inimestel ei meeldi olla liigkuivades ruumides.
Siis peaks justkui probleemi lahendama õhu niisutamine, kuid nii lihtne see siiski ei ole. See on kompleksne küsimus ja on vaja algselt kogu hoone konstruktsioonidena välja ehitada ning mis on lisakulu.
Seniks aga soovitab: „Ärge tehke kaks pügalat hüpet, tehke üks. Saan öelda oma arhitektuursest ja insenertehnilisest kogemusest lähtuva hinnangu Öpiku maja näitel.
Öpiku majal on olemas kõik mõistlikud ja väga head energiatõhususe lahendused – muuhulgas ei ole liiga palju klaaspindasid ja olemas on päikesepaneelid – madalenergiahoone on meie jaoks praegu ja kümne aasta perspektiivis mõistlik eesmärk.“

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 18.09.26, 15:22
Üks väike seik, mis võib seisma panna kogu tööstuse
Laos või tootmishoones ei pööra keegi suuremat tähelepanu uksele, mis avaneb õigel hetkel, ega laadimissillale, mis teeb päevast päeva oma tööd. Need on osa taristust, mille olemasolu tundub enesestmõistetav ning seda seni, kuni miski lakkab töötamast. Piisab ühest väikesest tõrkest, et laadimine seiskuks ja tarne hilineks.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Ehitusuudised esilehele