Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Tulevikuinsener on poole kohaga programmeerija
Ainuüksi nendest meetoditest, mida on minevikus inseneerias tulemuse saavutamiseks kasutatud, tulevikus enam ei piisa, kirjutab TalTechi inseneriteaduskonna üliõpilane Karl Tammkõrv konkursile Särav tudengimõte 2019 saadetud essees.
Inseneeria on loomu poolest midagi sellist, mis võtab teadlaste avastatu ning rakendab seda praktiliselt. Läbi aegade on inseneeria olnud maailmas väga olulisel kohal: see on võimaldanud inimkonnal ehitada keerulisi ja muljetavaldavaid hooneid ja rajatisi alates Giza püramiididest ja Rooma akveduktidest ning lõpetades kilomeetri kõrguse Jeddah torni ja 2,4 kilomeetri pikkuse Milau viadukti ehitusega.
Tööstus- ja logistikasektoris mõõdetakse edu sageli kiiruse ja efektiivsusega, kuid nende taga on ka detailid, millele kahjuks liiga harva mõeldakse. Märkama hakatakse neid alles siis, kui need ühel hetkel enam ei tööta. Üks katkine uks või tõrkuv laadimissüsteem võib aga peatada terve töövoo, tuues kaasa ajakulu ja korraliku rahalise kahju.