Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Tulevikuinsener on poole kohaga programmeerija
Ainuüksi nendest meetoditest, mida on minevikus inseneerias tulemuse saavutamiseks kasutatud, tulevikus enam ei piisa, kirjutab TalTechi inseneriteaduskonna üliõpilane Karl Tammkõrv konkursile Särav tudengimõte 2019 saadetud essees.
Inseneeria on loomu poolest midagi sellist, mis võtab teadlaste avastatu ning rakendab seda praktiliselt. Läbi aegade on inseneeria olnud maailmas väga olulisel kohal: see on võimaldanud inimkonnal ehitada keerulisi ja muljetavaldavaid hooneid ja rajatisi alates Giza püramiididest ja Rooma akveduktidest ning lõpetades kilomeetri kõrguse Jeddah torni ja 2,4 kilomeetri pikkuse Milau viadukti ehitusega.
“Me pole kunagi öelnud, et tahame olla kõige suuremad. Oleme alati tahtnud olla kõige paremad,” ütleb tõstuste, tööstususte, tuletõkkeuste ning laadimisseadmete lahendustele spetsialiseerunud ettevõtte Laduks tegevjuht Holger Tasane. Kui 2008.–2009. aasta kriisi ajal rääkisid ettevõtted peamiselt eksportimisest ja Skandinaavia turgude vallutamisest, siis Laduks otsustas minna vastassuunas ning nägi võimalust Eesti klientides ja siinses ehitussektoris.