Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Tulevikuinsener on poole kohaga programmeerija
Ainuüksi nendest meetoditest, mida on minevikus inseneerias tulemuse saavutamiseks kasutatud, tulevikus enam ei piisa, kirjutab TalTechi inseneriteaduskonna üliõpilane Karl Tammkõrv konkursile Särav tudengimõte 2019 saadetud essees.
Inseneeria on loomu poolest midagi sellist, mis võtab teadlaste avastatu ning rakendab seda praktiliselt. Läbi aegade on inseneeria olnud maailmas väga olulisel kohal: see on võimaldanud inimkonnal ehitada keerulisi ja muljetavaldavaid hooneid ja rajatisi alates Giza püramiididest ja Rooma akveduktidest ning lõpetades kilomeetri kõrguse Jeddah torni ja 2,4 kilomeetri pikkuse Milau viadukti ehitusega.
Jätkusuutlikkus ja rohelisus ei ole enam ammu nišiteema, vaid eeldus, et tootmis- ja ehitusettevõte saaks üldse rahvusvahelisel turul kaasa rääkida. See tähendab, et tootjal peab olema täielik ülevaade nii materjalide päritolust, tootmisprotsessist kui ka sellest, mis saab toodetest pärast nende elukaare lõppu.