Riik, miks lepid soss-seppade tööga ehitusplatsidel?

Kuuldud aruteludel on mulle kõrvu jäänud kolm olulist teemat:

* Ehitusbuumi Eesti vabariigis 2017. aastal täheldada ei saanud, aga ehitusmahtude tõus Põhjamaades ja ka Eestis on tekitanud ehitustööliste, eriti meistertööliste ja oskustööliste vallas põua.

* Ehitusvaldkonnas on valdav ehitusettevõte Eesti vabariigis mikroettevõte (6–10 töölisega). Paljudes mikroettevõtetes puuduvad ehitusseadustikus nõutava pädevuse ja hoolsuskohustuse nõudeid täitvad erialaspetsialistid.

* E-võimekusega ehitusinseneride (6. tase) ja diplomeeritud ehitusinseneride (7. tase) osakaal inseneride hulgas on samuti väike ja nende järelkoolitamine võtab veel paar aastat.

* BIM – haldurite ja juhtide koolituskavad on nii Tallinna Tehnikakõrgkooli kui ka Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli ehitusinstituutides kavandamisel, aga seni veel avamata. See on samuti lähiaastate teema.

Välismaal töötajad koju?

On vist asjatu lootus, et suudame ilma otsustavate sammudeta olukorra stabiliseerida. Ja mis saab siis, kui vaatamata pankurite ja analüütikute hoiatustele valitsus oma läbimõtlematute sammudega ehitusbuumi siiski vallandab? Kuidas see üle elada ja ellu jääda?

EEELi sügiskonverentsil viidati ka sellele, et peale ehitusekspordi – mis on Eesti areneva majanduse üks positiivseid näitajaid – oleks üks lahendusvõimalus Põhjamaade ehitustel välisettevõtetes töötavate kümnete tuhandete Eesti ehitajate koju toomine.

Mehed, kes on oma ala meistrid, on praegu 110% hõivatud. Skandinaavia ettevõtetes töötavad meister- ja oskustöölised on kaitstud Põhjamaade ehitustööliste ametiühingute poolt pikkade aastatega kätte võidetud sotsiaalsete garantiidega. Ilma samade garantiide rakendumiseta Eesti ehitusturul nad kodukamarale tagasi ei tule. EEEL on sünnihetkest saati deklareerinud, et liidu üks põhieesmärke on tõkestada Eesti ehitustööliste koondumist ametühinguks. Kui nii jätkata, on ainus võimalus avada töökäte leidmiseks kolmandatest riikidest pärit odava tööjõu kanal.

Targal tellijal pole muret

Tark tellija probleemi ei tunneta. Tark tellija on suutnud hanketingimustesse kõik detailselt kirja panna, ka ehitusinseneride, tööjuhtide ja oskustööliste kvalifikatsiooninõuded. Möödunud suvel olin ise osaline Viimsi ja Tallinna piirile kerkiva eramu ehitusel. Ruutkilomeetri sees oli selliseid objekte kümmekond. Ühelgi ehitusel polnud muret töömeestega, sest suurepäraste oskuste, hea masinapargi ja tööriistapargiga varustatud seltskonnad liikusid objektilt objektile ja töö jooksis. Soravalt eesti keelt kõnelevad mehed olid hästi varustatud, makstud ja tegid priimat tööd. Samal ajal ajas riik oma suurobjektidel maksuameti ja politsei abil taga tööloata ja ebamäärase kvalifikatsiooniga võõrtöölisi.

EEELi aastakonverentsil peetud vestluspaneelist jäi kõrvu Rand ja Tuulbergi juhatuse esimehe Taivo Tähe öeldu: sajast platsilt läbi käinud mehest umbes 30 jäävad tööle, sest vastavad ettevõtte nõuetele. Eestisse 11–12 euro eest tunnis vahendatud tööline saab vahendajalt netotöötasu umbes 3–4 eurot tunnis ja on sellega rahul.

Miks ei ilmuta riik tarkust ega lülita riigihangetes pakkumuste hinda sellist töötasuosist, et Viimsi ja Tallinna piiril kuldset tööd tegevad mehed ka riigihankeobjektidel oma meisterlikkuse mängu paneks?

Tänapäeval on enamikul ehitusplatsidel hästi korraldatud valve, tööliste loendus ja tööst osavõtu arvestus. Piisab lepingueelsest analüüsist ja on selge, millised pakkujad on planeerinud kogu ehituse ajaks mehitada ehitustegevust korraldava meeskonna BIM-võimekusega 6. ja 7. taseme inseneridega, kes suudavad hallata ehitusprotsessi, kellel teeb tööd meister- ja oskustöölistest koosnev ehitajate meeskond ning kes on arvestanud juhusliku juhtide mehitamisega ja töölised tuuakse Poola vahendajate kaudu kolmandatest riikidest.

Kui tellija viimast aktsepteerib, on see tema otsus. Miks aga Eesti vabariik soovib kuuluda selliste tellijate hulka, ei suuda mina aru saada. Mind häiriski EEELi aastakonverentsil kõige enam, et küsimus sellest vallast, mille esitas Eesti Ehitusettevõtjate Liidu “vana tegija” Tartu Ehituse tippjuht Aado Kivi, jäi ainsana vastuseta.

Kutsetunnistused ka ehitustöölistele

Medalil on aga ka teine külg. Eelmisel päeval, 20. novembril Kutsekojas toimunud OSKA ehitusvaldkonna raporti tutvustamisel koolitajaile esitas Viljandi Kutseõppekeskuse ehitusosakonna juhataja Rein Kalda alljärgneva mõttekäigu: “Eesti teedel pole ühegi auto roolis juhiloata juhti, sest nii nõuab liiklusseadus. Miks saab Eesti vabariigi suvalisele ehitusplatsile suvaline ehk paberiteta mees? Meie siis kutseõppes imestame, et kooli jätab noor inimene pooleli, aga tööl on “tegija”.”

Eesti Ehitusinseneride Liit on kehtestanud ehitusseadustiku kaudu ehitusinseneride, diplomeeritud ehitusinseneride ning volitatud ehitusinseneride pädevusnõuetesse peale inseneridiplomiga tõendatud teadmiste ka nõudmised konkreetsele töökogemusele. Kuni seaduseandja ei sea ehitusinseneride eeskujul ka töölistele pädevusnõudeid, ei muutu meie ehitusturul suurt midagi. Erialaste ametiühingute puudumise tingimustes jätkub kõik vanaviisi: ametiühingud hoiavadki Põhjamaades soss-sepad ehitusplatsidelt eemal.

Kui kohalikele töölistele kehtestataks teadmiste ja oskuste nõuded ning tingimus, et neid teadmisi ja oskusi tuleb Eesti ehitusplatsidel kehtiva kutsetunnistusega tõendada, saaksime ka vajalike võõrtööliste sisenemiskvoote riigiga paremini kooskõlastada.

See teeks võimalikuks vajalikke töökäsi ilma ahnete vahendajate osaluseta kas koostööpartneritena või töölepingu kaudu seotud töölistena kontrollitult rakendada. Miks tuleb Eestisse tuua sada küsitava väärtusega kätepaari, keda ehitusplatsidel sõelutakse ja siis kaks kolmandikku sama teed mööda tagasi saadetakse?

Maine kujundab sisseastumisnumbreid

Kutsekoja OSKA raporti üks negatiivselt kõlanud detaile oli ka ehitaja madal maine. Maine kujundaja on aga valdavalt ehitusplatsilt laekuv skandaalne ja uudiskünnist ületav infokild.

Kus on aga artiklid kuldsete kätega meistritest? Väga võimekatest mudelprojekteerijatest, nutikatest insenerilahendustest, edukatest ekspordivõimekatest ettevõtjatest? Need jõuavad vaid erialaajakirjadesse ja kehtib Tallinnfilmi kohta kasutatud vana ütlus “Ise teevad, ise vaatavad ja ise kiidavad!”.

Avalikkus saab info päevalehtede veergudelt, mis on valdavalt negatiivse alatooniga. Pole siis imestada, et ehituskoolide sisseastujate numbrid on alaneva trendiga ning TTK, EMÜ ja TTÜ ehitusinstituutide lõpetajate arv aasta-aastalt väheneb.