Pärast kaklust rusikatega ei vehita
Viimasel ajal on meedias üha enam puhutud suureks Rahandusministeeriumi hoone lammutamist ning rahvakeeles superministeeriumi kompleksi ehitust. Kogu selle mulli juures on jäänud vaikseks hääleks ratsionaalsus.
Rahandusministeeriumi vana hoone lammutamine ja uue, nn superministeeriumi kompleksi ehitus on põhjustanud palju emotsioone. Üks levinud arvamus on, et riik raiskab raha mõtetutte hoonete ehitamisele ja teeb seda valesti: liiga odavalt või siis liiga kallilt.
Kahjuks ei käi aga emotsioonide vahendamisega kaasa samal määral argumentatsiooni. Ma pole veel näinud võrdlustabelit, kus on välja toodud uue hoone rajamise ja vana lammutamise maksumus, hinnatud võrdlevalt hoonete funktsionaalsust ja esteetikat. Ometi oleks just selline algandmestik see, millest arutelu peaks algama.
Kui vana on väärtuslik, tuleb seda hinnata ja säilitada. Ehitustehnilisi lahendusi selleks tänapäeval on piisavalt. Samas pole vanast põhjust kümne küünega kinni hoida, kui plaanitav uus on odavam ja kaunim.
Tuleb meelde kunagine Tallinna Tehnikaülikooli esimese ühiselamu renoveerimine, mis õpetas aastaid tagasi, et odavam on ehitada uus kui säilitada vana. Samuti võib märgata kuurortlinnades, et vanad väärtuslikud puumajad on maha lammutatud, ent asemele on kerkinud eelmisega sarnane hoone.
Uut ei saa ehitada ilma millegi vana loobumiseta. Rääkida sellest tuleb aga õigel ajal, õigete inimestega ning leida kompromiss. Rahandusministeeriumi lammutamisel ja uue ühendministeeriumi hoone rajamisel on arutelu õige aeg kahjuks mööda lastud.
