Autor: Merit Lind • 19. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ideid IT sektorist

Lihtsustatult iseloomustab traditsioonilist arendusprotsessi asjaolu, et tellija koostab projekti algusfaasis tarkvara arenduslepingu oluliseks osaks oleva detailse lähteülesande, milles fikseeritud funktsionaalsustest lähtuvalt luuakse tarkvaralahenduse arhitektuur ja disain, millele omakorda järgneb viimaste realiseerimiseks tarkvara arendamine.

Lõpptulemit näeb tellija alles lõppfaasis, mil võib olla liialt hilja tõdeda, et lõpptulemil ei ole kõiki tellijale vajalikke funktsionaalsusi või avastatakse ebatäpsused lähteülesandes liialt hilja. Samuti võivad protsessi vältel olla muutunud tellija vajadused, kuid arendusprotsessi tagasipööramine või muudatuste tegemine töös tähendab ulatuslikku lisatööd. Tagajärjeks on suurenenud arenduskulud, ebaefektiivsus ning tulemi valmimistähtaja pikenemine.

Agiilne arendusprotsess võimaldab traditsioonilise mudeliga võrreldes suuremat paindlikkust tarkvara arendustööde teostamisel. Nimelt rajatakse tarkvara arendusprotsess sel juhul koostöömudelile, milles osalevad aktiivselt nii tellija kui lepingupartneriks olev täitja.

Projekti algusfaasis koostatav lähteülesanne jääb detailsuse astmelt traditsioonilisele mudelile märkimisväärselt alla ning detailid kujunevad välja etapiviisiliselt protsessi vältel poolte koostöös. Pooled saavad arendusprotsessi vältel teha jooksvalt otsuseid tellija soovide ja vajaduste kohta ning muuta või parandada vahetulemit. Agiilne arendusprotsess võimaldab kiiresti reageerida muutustele, tagada tellija vajadustele paremini vastava tulemi ning vähendada ebaefektiivsust, mis kaasneks vajadusega tellida muudatuste teostamiseks lõpptulemis lisatöid.

Kuidas rakendada ehituses?

Tõstes infotehnoloogia sektoris kasutatavad arendusmetoodikad üle ehitussektorisse, võib väita, et reeglina teostatakse avaliku sektori tellimusel ehitustöid lähtuvalt traditsioonilisest kosemudelist – tellija fikseerib riigihankes tehnilises kirjelduses lähteülesande detailid, viidates muuhulgas varasemalt valminud ehitustööde aluseks olevale projektdokumentatsioonile. Ehitustööde hankelepingu sõlmimise järel töötab ehitusettevõtja tehnilises kirjelduses esitatud nõuete raamides, kusjuures talle ei ole hankemenetluses kehtestatud tingimustega jäetud ruumi innovaatiliste lahenduste kasutamiseks ehitusprotsessis, mis võiksid vähendada kulusid või aitaksid kaasa tellija või lõppkasutaja vajadustele paremini vastava tulemuse saavutamisele.

Ehitusettevõtja lähtub lepingu täitmisel huvist minimeerida vastutust, viidates vajakajäämistele projekteerija või tellija sisendis, jättes teisejärguliseks ehitustöö lõppeesmärgi. Sellises olukorras on ehitusettevõtja eesmärgiks saavutada positsioon, mille kohaselt puudused ehitustöö lõpptulemis kõrvaldatakse vaid eraldi tasustatava lisatööna. Kuidas aga ühtlustada tellija ja ehitusettevõtja huve nii, et need muutuksid ühesuunalisteks ning peaksid silmas eesmärki jõuda kvaliteetse lõpptulemini?

Kuidas saavutada riigihangetes piisav paindlikkus lepingulistes suhetes? Kas oleks võimalik ehitussektorisse üle tõsta infotehnoloogia sektoris kasutatavad agiilsete tarkvaraarenduste põhimõtted?

Austraalia kogemuse varal on Soomes avaliku sektori tellijate poolt astutud esimesed sammud ehitussektoris innovatsiooni edendamiseks – Soome Transpordiamet (Finnish Transport Agency) on viinud läbi riigihanked koostöölepingute sõlmimiseks pilootprojektides raudtee renoveerimiseks (Lielahti – Kokemäki allianss) ning Tampere Rantaväylä tunneli rajamiseks. Pilootprojektide eesmärgiks oli suurendada ehitussektoris produktiivsust, muuta ehitusprojektid võrreldes seniste „positsioonisõdadega” olemuslikult koostööprojektideks, edendada innovaatiliste lahenduste kasutamist ehitustööde teostamisel ning parandada selle tulemusena lõppkasutajate rahulolu.

Selliseid riigihankeid koostöölepingute sõlmimiseks ehitussektoris on nimetatud ka alliansshangeteks. Tegemist on koostöölepingutega tellija ning samasse konsortsiumisse kuuluva projekteerija ja ehitusettevõtja vahel, kelle huvid on ühetaolised ja suunatud projekti tulemuse saavutamisele parimal võimalikul moel. Alliansshangete tulemusena sõlmitava koostöölepingu iseloomulikeks tunnusteks on: (i) saavutatava lõpptulemi tehnilise lahenduse ühine kooskõlastatud väljatöötamine projektiosaliste poolt, (ii) riskide ja kasude jagamine projektiosaliste – tellija ja täitjate – vahel, (iii) koostööd toetav tasusüsteem ning (iv) projektiga seotud kulude läbipaistvus.

Paljuski on alliansshangete tulemusena sõlmitavate koostöölepingute olemuslikud tunnused sarnased agiilsele arendusprotsessile infotehnoloogia sektoris. Lepingu sõlmimise hetkel ei pruugi valmiva lõpplahenduse kõik tehnilised tingimused olla sugugi määratletud ning pärast lepingu sõlmimist selgub poolte aktiivse ühise jõupingutuse tulemusena ehitusobjekti tehniline lahendus, mida hakatakse realiseerima.

Tellijal on võimalik reageerida jooksvalt muutustele ning ei pea hiljem tellima lõpptulemi muutmiseks lisatöid, kusjuures lepingus kokkulepitud tasusüsteem motiveerib lepingupartnereid pidevalt otsima innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi, et vähendada ehitustöödega kaasnevaid kulusid. Veelgi enam, võttes arvesse, et pooled jagavad lõpptulemi õigeaegse ja kokkulepitud tingimustele vastava valmimise riske ja kasusid, osalevad projekti algusest lõpuni selles nii projekteerija kui ehitusettevõtja, kusjuures neist esimene on pidevas valmisolekus projekti muutmiseks.

6 asja, mis tuleb enne alustamist ära lahendada

Alliansshanke korraldamine tõotab avaliku sektori tellijate jaoks kujuneda omaette kunstiks. Sarnaselt agiilsete arendustööde hankelepingu sõlmimiseks korraldatavatele riigihangetele tekitab ka alliansshanke korraldamine mitmeid küsimusi, mis tuleb hankemenetluse planeerimise faasis varakult ära lahendada:

1. Kas sõlmitava lepingu puhul on tegemist ehitustööde tellimise või ehitustööde kontsessiooni andmisega? Lepingu liigitamine sõltub tellija poolt lepingupartneritele projektiga seonduva riski ülekandmise määrast. Eksisteerib ka mudeleid, kus sisuliselt sõlmitakse teenuste hankeleping lepingupartnerite töötundide ostmiseks, mis pigem meenutab hoopis konsultatsiooniteenuse tellimise lepinguid.

2. Missugune hankemenetluse liik valida? Võttes arvesse, et traditsioonilistes avatud hankemenetlustes tuleb piisavalt täpselt määratleda sõlmitava lepingu objekti tehniline kirjeldus, kuid alliansshankes mää- ratletakse vaid miinimumnõuded ning jäetakse tehniline lahendus ammendavalt määratlemata, ei sobi nimetatud menetlusliik alliansshanke korraldamiseks. Menetlusliigina võiks kõne alla tulla võistlev dialoog, mille raames vähendatakse etapiviisiliselt pakutavate lahenduste arvu. Võistleva dialoogi kasutamise asjakohasusele viitab muuhulgas ka nimetatud menetlusliigi kasutamise lubatavuse üks eeltingimustest – võistleva dialoogi kasutamine on lubatud juhul, kui hankija ei suuda objektiivselt piisava täpsusega määratleda hankega seotud rahalisi asjaolusid. Olukorras, kus hankemenetluses ei määratleta piisavalt täpselt lepinguobjekti tehnilist kirjeldust, on selgelt raskendatud ka sõlmitava lepingu eeldatava maksumuse määramine.

3. Kuidas tagatakse võistleva dialoogi korraldamisel pakutavate lahenduste etapiviisilise vähendamise käigus pakkujate ärisaladuste ja intellektuaalse omandi kaitse? Võttes arvesse, et sellises hankemenetluses osalemine on lisaks ka ressursimahukas, tekib küsimus, kas, millal ja missuguses ulatuses tuleks pakkujatele hüvitada hankemenetluses osalemisega seotud kulud. Kui pakkujatelt seejuures ka pakutavate lahenduste suhtes kuuluv intellektuaalne omand omandada, siis tuleks pakkujatele selle eest ka tasuda.

4. Võttes arvesse, et sõlmitava hankelepingu eseme lõplik tehniline lahendus selgub jooksvalt lepingu täitmise käigus, tuleb hankelepingu mudel ja tingimused struktureerida viisil, mis tagab piisava paindlikkuse muudatuste tegemiseks, minemata seejuures vastuollu riigihankeõiguses kehtivate rangete piirangutega sõlmitud hankelepingute muutmiseks. Siinkohal tasub kaaluda eeskujuna infotehnoloogia sektoris kujundatud praktikaid agiilsete arendustööde tellimiseks raamlepingute sõlmimise kaudu.

5. Missuguste hindamiskriteeriumite alusel pakkujaid hinnata? Ühest küljest tuleks vältida koostöölepingu sõlmimiseks korraldatavas riigihankes üksnes madalaima maksumuse alusel pakkumuste hindamist, kuid hinnakomponenti ei saa siiski täielikult hankemenetlusest välistada. Praktikas on kasutatud mehhanisme, mille kohaselt pakkujad esitavad pakkumuses hinnangu otseste projektispetsiifiliste kulude ning nende kulude juhtimise metoodikate kohta ning hankija kontrollib esitatud hinnangute ja metoodikate adekvaatsust, kaasates vajadusel näiteks ka audiitorid. Samas ei hinda hankija riigihankes pakkumusi nimetatud kulukomponendi järgi, et vältida dumping pakkumusi. Küll aga on üheks hindamiskriteeriumiks tasukomponent, mis sisaldab pakkuja üldkulusid ja mõistlikku kasumimarginaali.

6. Missugune tasumehhanism tagab lepingupartnerite huvide ühesuunalisuse? Oluline on struktureerida tasumehhanism viisil, et kõik lepingupartnerid kannaksid vähemalt osalist riski lõpptulemuse õigeaegse ja kokkulepitud tingimustele vastava valmimise eest. Nii on võimalik näha ette, et lepingupartnerid riskeerivad näiteks lõpptulemi mittetähtaegse valmimise korral oma tasukomponendiga. Samas tuleks ette näha ka riski tasakaalustavad meetmed – näiteks näha ette lepingupartneritele boonuse juhul, kui projektiga seotud kulud osutuvad kokkulepitud hinnangulisest suurusest madalamateks. Selline tasumehhanism peaks motiveerima lepingupartnereid projekti teostamise käigus pidevalt otsima innovaatilisi tehnilisi lahendusi projektiga seotud kulude vähendamiseks.

Avalikul sektoril kui nõudluspoole esindajal on võimalik anda tõuge ehitussektoris innovatsiooni edendamisele, korraldades Soome eeskujul uut tüüpi hankeid ehitustööde tellimiseks. Võttes arvesse, et alliansshanked koostöölepingute sõlmimiseks rajanevad sarnastele põhimõtetele agiilsete arendusprotsessidega infotehnoloogia sektoris, on projekteerimis-ehitushangete korraldajatel palju õppida infotehnoloogia valdkonna hangetest. Alliansshangete korraldamisel tuleb aga põhjalikult tunda ja oskuslikult ümber käia riigihangete seaduses sätestatuga, et paigutada uudsed meetodid vanadesse raamidesse.

Allikas: Audiitorbüroo infokiri Eestvedaja