Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuidas ma teedeehitajatelt "peksa" saan – iga päev
Oma sügava lugupidamisega ehitusettevõtete vastu, julgen siiski kritiseerida teede ehituse kvaliteeti, mis puudutab kergliiklusteid. Ei hakka siin kritiseerima kõigile teada olukorda, kus kergliiklusteed algavad ja lõpevad ei tea kust, sest see on juba tööde tellijate vastutada. Püüan anda ülevaate olukorrast kasutaja silmade läbi.
Sõidan alates kevadest pea iga päev tööle rattaga ligi 15 kilomeetrit. Selle teekonna jooksul saab minu jalgratta esiratas lööke kõrgematest ja pisut madalamatest kergliiklustee (rahakeeli kõnnitee) peale ja mahasõitudest 84 rohkem ja pisut vähem ebameeldivat lööki. Kui ma lisan siia ka tagaratta, siis teeb see töölesõidu jooksul 168 lööki. Kui ma töölt koju sõidan kerkib löökide arvuks 336 lööki. Pean oluliseks mainida, et kindlasti ei püüa ma neid teravaid servi võtta maksimumkiirusega, vaid isegi aeglustades kiirust märgatavalt, saab oma löögi kätte.
Olen sel aastal tööle ja tagasisõidu puhul saanud kokku 1625 km ning see teeb kokku ligi 18 200 lööki. Ratas rattaks. Ratta peal istub tavaliselt sõitja, kelle selgroog toetub sadulale, mis samuti lööke vastu võtab. Pean kiitma oma ratast, kes on sellise tampimise sel hooajal vastu pidanud, kuid varasematel aastatel on kõnniteede peale ja mahasõitude nahka läinud nii rehve kui ka kodaraid. Kuid tunnen kaasa rulluisutajatele, keda näen tasakaalutusest tuikuvatena samuti kergliiklusteedel peale- ja mahasõidukohtades.
Kui panna ennast nüüd autojuhi rolli, milles ma ka väga tihti olen, siis meenutab selline teravate peale- ja mahasõitude kvaliteet olukorda, kui oleks enne ja pärast iga ristmikku vaja ületada „lamavaid politseinikke“.
Siinkohal täiesti mõistan neid rattureid, kes eelistavad kergliiklusteedele sõiduteid, kuid ise sellise enesetapjalikku käitumist ei eelista, arvestades autojuhtide suhtumist jalgratturitesse, selle ja eelmiste suvede traagilisi juhtumeid jalgratturitega ning sõiduteele märgitud jalgrattateedel asuvaid kaevuluuke.
Siinkohal tekivad küsimus – kas kergliiklust tee ehitust võetakse kui liigset kohustust, mille kasutajamugavus pole primaarne?
Maanteeameti üks prioriteete on kasutaja mugavus ja liiklusturvalisus, kuid kergliiklusteedeni, mille kasutajaid on arvestatav kogus, pole need kriteeriumid praktikasse jõudnud.
Et mitte ainult kritiseerija rolli võtta teen ka mõned üksikud ettepanekud tulevast kergliiklusteede projekteerimiseks, ehitamiseks ja järelevalve teostamiseks. Kuid, miks mitte olemasolevate kergliiklusteede parendamiseks.
• Projekteerimise faasis kehtestada nõuded, mis tagaksid kergliiklusteede peale ja mahasõitude puhul maksimaalse kasutajamugavuse.
• Suhtuda sõidutee ehitamisel võrdselt ka kergliiklustee kvaliteetsele tulemusele .• Kergliiklusteede valmimisel sõita kogu ehitatav lõik jalgrattaga otsast otsani läbi ning teha järeldus, kui mugav see oli peale ja mahaõite arvestades.• Teede ja kergliiklusteede ehitamisel võtta arvesse kõiki kasutajaid.
Seotud lood
Armatuuri sidumine võib tunduda väikese tööna, kuni seda tuleb teha sadu või tuhandeid kordi päevas. Siis hakkavad lugema nii ühe seose tegemiseks kuluvad sekundid kui ka traadikulu ja tööriista kasutusmugavus. Mida kiirem ja lihtsam on iga sidumine, seda suuremaks kasvab võit terve tööpäeva jooksul.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
“Vaatame äreva pilguga, mis sellest saagast saab.”
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Ehitusuudised esilehele