Maamaksu kaotamine ei pane kedagi maja ostma

Üks argumentidest idee toetuseks oli väide, et maamaksu kadumine motiveerib suuremat arvu inimesi soetama kinnisvara. Maamaks, mis avalikes debattides mitme kuu vältel palju tähelepanu sai, moodustab kinnisvara soetamise ja omamise kuludest kaduvväikese osa – ligi 0,3%. Liiga väike, et kellegi ostuotsust mõjutada.

Maamaksu kaotamine  suurendab ebavõrdsust

Maaomanikele tehtud maksuvabastusega diskrimineeritakse maksumaksjaid, kes maad ei oma ja sellest hüvest osa ei saa. Maamaksu kaotamine valitsuse kinnitusel lisakulutusi riigieelarvesse ei too, ent samas lubatakse kompenseerida kohalikele omavalitsustele saamata jäänud tulu valitsuse reservidest. Tõenäoliselt saame peagi näha kaudsete maksude järjekordset tõusu, võimalik, et ka seadustatud tulumaksusoodustuste kaotamist või vähendamist.

Kõige enam võidavad maamaksu kaotamisest kinnistuomanikud, kellel on suured krundid kallis piirkonnas ja maamaks kõrgem kui väikese odava krundi või korteri omanikul. Väikeomanike võit maksu kaotamisest on minimaalne ja kaudselt maksavad suurte kinnistute omanikelt laekumata maksuraha kinni kõik maksumaksjad olenemata, kas nad omavad kinnisvara või mitte.

Maamaksu kaotamisest ei võida keegi

Maamaksu kaotamise idee oli kasulik poliitikutele valijate poolehoiu võitmiseks, ent idee ellurakendamisest ei võida kahjuks enam keegi. Kohalikud omavalitsused on sunnitud maamaksu kadumisest vähenevad eelarved katma mujalt, näiteks elanikele osutatavate teenuste hindade tõstmisega, mis mõjutavad just lastega perede, kui nende teenuste suurimate tarbijate, kulutusi. Saamata jääva tulu kompenseerimise eesmärgil kaudsete maksude, näiteks aktsiiside, tõstmine mõjub negatiivselt majanduse elavdamiseks vajaliku sisetarbimise arengule.

Maa- või kinnisvaramaks kehtib kõigis ELi liikmesriikides. Kinnisvaramaks kehtis ka sõja-eelses Eesti vabariigis. Tegemist on otsese ja läbipaistva maksuga, mille kaotamiseks tegelikult argumente ei ole.

Autor: Rainer Osanik