Odavaim pakkumine võib osutuda kalleimaks

Seda kummalisem on kõikvõimalike riigiasutuste sageli päris suuremahuliste hankekonkursside lootus ja eesmärk saada mingi teenus, toode või töö, maksku mis maksab, kätte nii odavalt kui vähegi võimalik.

Odavaima pakkumise võit on hangetel muutunud juba selliseks rusikareegliks, et muule pakkumist koostades enam ei keskendutagi. Prioriteet on tellijat veenda – meie oleme odavaimad. Ent kas ka parimad?

Äripäev soovitab hangete korraldajatel edaspidi pakkumisi hinnates senisest rohkem süüvida nende sisusse ning mitte lähtuda otsuse langetamisel vaid pakkumise võimalikult odavast hinnast. 

 Pigem tasub tellijal keskenduda kasutatavatele materjalidele, tegija kogemusele ja referentsidele, töövõtja krediidiajaloole, tööks kuluvale ajale jms, et leida parim hinna ja kvaliteedi suhe. Ka ebaselgelt sõnastatud hanketingimused viivad olukorrani, kus ehitaja eelistab leppetrahvi maksmist objekti lõpetamisele.

Kui ehitus seilas Eestimaal buumi laineharjal, rääkis ühe tee-ehitusfirma tegelane avameelselt, kuidas neil õnnestus üks küllaltki rasvane suutäis – asula auto- ja kergliiklustee ehitus – suurte tegijate eest endale ampsata. Tehti minimaalsete hindadega pakkumine, kuhu oli juba eos sisse kirjutatud, et selle rahaga välja ei tulda. Seda võis saavutada ainult nii, et materjale kasutati kirjapandust vähem.

Pärast objekti endale saamist tehti killustikukiht tee põhja poole õhem, kui ette oli nähtud, kattekruusa pidi olema 12 sentimeetrit, pandi 8. Tee-ehitaja tuli n-ö puhaste paberitega välja ja vallakeskus on oma uute teede üle õnnelik, kuigi tõenäoliselt peab tee kokkuhoitud materjalide tõttu planeeritust poole vähem aega vastu.

Seesuguse valetamise on esile kutsunud soov töö iga hinna eest endale saada ja teadmine, et tellija hinnangul määrab (odav) hind säärastel hangetel kõik.