Tehnikaülikooli magister soovitab teede kandevõime mõõtmisel kasutada uut metoodikat

Teekonstruktsiooni aluskihtide kandevõimele kehtestatud nõuded on samad kohalikele ja rahvusvahelistele maanteedele. Mujal maailmas ehitatakse kohalikud teed ka nõrgemale alusele.

Kehtivate kvaliteedinõuete järgi tuleb teede kandevõimet mõõta Inspector või Loadman seadmega. Need on deflektomeetrid, mille kasutamisel langeb koormus (10 kg) fikseeritud kõrguselt seadme tallale ja põhjustab teekonstruktsioonis läbivajumise. Inspector ja Loadman seadmed tekitavad seadme talla all üle kahe korra suurema pinge kui raskeveoki ratas asfaldil. Vajumi järgi arvutatakse konstruktsiooni kandevõime.

TTÜs magistritöö kõrgeimale hindele kaitsnud Riho Eichfuss kinnitab: „Praegu ehitusprotsessis kasutatava Inspector-seadme mõõtetulemused näitavad ainult, kui hästi viimase kihi materjal on tihendatud, mitte aga selle kihi tegelikku kandevõimet. Seetõttu ei ole seni mõõtetulemused ka võrreldavad katendi projekteerimisel tehtud arvutustega.“

Võrdlus on oluline selleks, et ehituse käigus veenduda, et projekteerija poolt soovitud tulemus on saavutatud. TTÜ teetehnika lektori Ain Kendra kinnitusel on viimastel aastatel hakatud kandevõimet mõõtma ka plaatkoormuskatsega, lootuses, et mõõtetulemused haakuvad paremini arvutatuga.

Paraku on see katse üsna aeganõudev ning täna kasutatakse standardist vaid üht osa, ainult 30 cm plaadiga katsetamist. „Uus Dynatest LWD seade võimaldab valida iga konkreetse kihi jaoks mõõterežiimi (muutes koormust, langemiskõrgust ja ka seadme talla suurust), mis vastab maksimaalselt mõõdetava kihi töötingimustele. Kandevõime mõõtmine on ka kiirem.

Võrdluskatsed näitavad, et näiteks kruusa ja killustiku puhul sõltub mõõtmistulemus tugevalt mõõterežiimist – väikese koormusega katsetades on kandevõime number väike ja see kasvab koos koormusega, erisused on rohkem kui kahekordsed.

Seetõttu tuleks nõuetes täpselt fikseerida ka koormusrežiim,“ sõnab Riho Eichfuss ja lisab: „Täna on paljude materjalide omadused nö kokkuleppelised konstandid, tulenedes veel 1983. aasta juhisest. Kuigi kirjas on mõõtühikuna megapaskal, ilmneb et Nõukogude Liidu megapaskal pole konverteeritav. Nüüd tuleks mõõta üle kõigi Eestis kasutatavate teedeehitusmaterjalide omadused, et neid kasutada katendi projekteerimisel. Kui lähteandmed saavad korrigeeritud, saab ehitusprotsessis kontrollida, kas projektis arvutuslikult ettenähtud kandevõime on saavutatud.“

Näitena võib tuua Tallinna ringtee ja Viljandi maantee ristumise Luige sõlme. Selle katend on suures osas lagunenud juba viie aastaga. Adekvaatsete mõõtmiste korral oleks konstruktsiooni juba ehitamise ajal muudetud.