Kuidas välistada kommunikatsiooni probleeme projektide juhtimises?

Pääsemist loodetakse IT-vahenditest, näiteks ühisplatvormide loomine, või siis protseduuride ja struktuuri korrastamisest: kvaliteetsemad aruanded, informeerimisgraafikud, parem protsessijuhtimine.

Paraku ei pruugi neist olla abi selliste probleemide põhjuste puhul, nagu näiteks eeldamine. Me kipume arvama, et teised inimesed on nagu meie. Mõtlevad sama moodi, mõistavad asju nagu meie. Seetõttu jäetakse kokkulepped üle kontrollimata – ma eeldan, et asi on kokku lepitud. Või kui kontrollimine toimub, siis küsimuse abil: “Kas sa said aru?” Vastus sellele: “jah” ei anna aga mingit infot selle kohta, mida täpselt ja kuidas see inimene siis ikkagi mõistis. Kui üldse mõistis.

Vastutuse jagamine. Üks eeldamise eriliikidest puudutab vastutuse jagamist omavahelises suhtlemises. Kelle asi on võtta initsiatiiv ja otsida ühendust? Mis asjaolude ilmnemisel? Kellega täpselt? Eeldus “kel janu, sel jalad” (või “kel häda, see kisab”), ei pruugi toimida, sest inimeste kannatlikkus, ajataju ja probleemitundlikkus võivad olla vägagi erinevad. Tegeliku psühholoogilise kontakti puudumine on teine sage põhjus, miks tähendus kahe inimese vahel “maha kukub”. Seda tingib kiirustav asjaajamine, vähene süvenemine, rööprähklemine (mitme asjaga korraga tegelemine). Püüeldakse “linnukese” kirja saamise poole või valitseb “Tehtud – mõeldud!” töökultuur (vahel ka lihtsalt “tehtud!” ilma igasuguse “mõtlemiseta”).