Üürniku leppetrahviga nõustumine ei muuda seda seaduslikuks, sest seadus keelab üürniku vastu rakendatava leppetrahvi. On hoopis teine küsimus, kas sellist seaduse keeldu peaks mõistlikuks pidama.
Leppetrahvil võib olla distsiplineeriv funktsioon
Siiski võivad üürilepingusse kirjutatud leppetrahvid või ülikõrged viivised üürniku distsiplineerida õigeaegselt üürimakseid tasuma. Kui aga tegemist on vähegi teadlikuma üürnikuga, siis vaevalt hakkab ta üürileandjat oma teadlikkusest informeerima. Üürniku huvi on pigem saada üüripind, mis talle huvi pakub.
Üürileandjal ei ole kohust või üürivaidluskomisjoni mõtet leppetrahvide üürnikult väljanõudmisega tülitada, sest seadus määrab leppetrahvide tühisuse selgesõnaliselt. Ja kui üürnik on üürileandjale teadmatusest leppetrahvi maksnud või on üürileandja selle tagatisraha arvelt kinni pidanud, on üürnikul õigus see raha tagasi nõuda.
Üürileandja makstav leppetrahv ei ole seadusega vastuolus
Kui üürilepingus on leppetrahv, mida lepingu rikkumise puhul peab üürnikule tasuma üürileandja, siis selline kokkulepe on lubatud. St kui üürileandja rikub üürilepingut ja üürilepingus on rikkumise puhuks kokku lepitud leppetrahv, siis on üürileandjal kohustus leppetrahvi maksta.
Seda põhjusel, et seadus keelab üürileandjal üürnikult leppetrahvi nõuda, kuid vastupidist keeldu võlaõigusseaduses ei ole.