12. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Martin Vahteri sõnul väheneb linnast välja ehitatud maja väärtus ja investeeringu tasuvus iga kilomeetriga. “Kui äärelinnas saab uut maja müües ehitusmaksumusest tagasi 80 protsenti, siis maanurgas vaevalt poole ja sedagi juhul kui leidub ostja,” ütles Vahter.

Martin Vahteri kinnitusel on maale kolimine vastupidiselt tavaloogikale mitte vaeste, vaid rikaste hobi. “Lõuna-Eesti kuplite vahele on vingeid maju ehitatud küll, aga see raha tuleb Tartust või Tallinnast, mitte kohapealt,” lisas Vahter.

“Maale ehitamine on nagu saarele suvila püstitamine – kõik ehitusmehest kuni ukselingini tuleb kaugelt kohale tuua, pole vett, pole elektrit, on ainult suur kulu. Samas kui inimene müümisele ei mõtle, vaid soovib rajada endale pikaks ajaks kodu, siis vahet ju pole ja võib ehitada küll,” ütles Vahter.

Kinnisvaraeksperdi sõnul on üle Eesti korda tehtud kümneid uhkeid mõisakomplekse, mille uued omanikud on ehitanud endale kulusid arvestamata superkodu. “Kui mõisa renoveerimine maksab kaks miljonit, siis müües saaks sellest tagasi vaid neljandiku. Ka mõisarestoranid on üldjuhul hobi, millele omanik maksab peale,” kirjeldas Vahter ja lisas, et väärtusliku hoone renoveerimiseks saab teatud määral abi ka eurorahast.

“Maakohtades ringi sõites läheb üldpilt paremaks, hoovid on korras ja muru niidetud, aga kui kuskil maja ümber kukub, siis naljalt uut enam asemele ei tehta. Olukorras, kus lähim pood on 20 kilomeetri kaugusel ja lund niikuinii keegi ei lükka, võib Eesti maaelu päris ekstreemne kogemus olla,” nentis Vahter.