Riigikapitalism tapab ettevõtluse

See, mis taasiseseisvuse esimesel 20 aastal oli eraettevõtluse ja vaba mõtte arengu pärusmaa, on tänaseks moondumas riigiaparaadi võimaluseks saada ettevõtlustulu ehk dividende. Teehooldusega tegeleb mitmes maakonnas Eesti Teed, kinnisvara arendab RKAS, Tallinna Sadam murrab põhitegevuse kõrvalt jääd ning korraldab varsti praamiliiklust, EVR Cargo ja Elron veavad raudteel kaupa ning inimesi. Loetelu saaks kordades pikendada.

Uue aja poliitikud peavad riiki loomulikuks, iseenesestmõistetavaks monopoliks, mida nemad kindlakäeliselt kõrge palga eest „juhivad“. Avalikus retoorikas on eraettevõttest saamas üha selgemalt vaenlane, kes jahib ahnelt kasumit riigi arvel. Sest kui riik ise teeb, on see kõige odavam ja kvaliteetsem. No ei ole!

Suurimad kasumid tulevad pankade järel riigiettevõtetest, kes tegutsevad riskivabalt. Kuidas see kõik üht takust ehitajat puudutab, küsite? Puudutab, sest jõuliselt kasvav osa klientidest küll räägib valjuhäälselt kvaliteedist, kuid hangetel keskendub ikka vaid pakutava hinnale. Saamata aru, et kvaliteet tagatakse eelkõige ettevalmistuse, mitte lõppviimistlusega.

Eelnevaga on otseselt seotud võimukandjate mõttelaiskus ning vastutuse puudumine. Eesti ehitusala kõrgharidus on killustunud nelja kooli vahel – Tallinna Tehnikaülikool, Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool ning Eesti Kunstiakadeemia.

Ühed ja samad (vananevad) õppejõud tormavad samade koolide vahel, lugedes sama kursust eri hoonetes. Samal ajal konkureerivad needsamad koolid samade õpilaste pärast, keda ei jätku, sest raskeid reaalaineid paljud õppida ei taha. Mis häiris seda lugedes? Just, liiga palju kordus sõna „sama“! Riik on väike ja ressurss piiratud – kõik teavad seda. Ja sellele vaatamata sõidame, vähemalt ehitushariduses, järjest kitseneval kiirteel, tehes näo, et ridade arv on ja jääb samaks. Elame maailmas, kus üha enam tuleb noortele kätte näiliselt lihtsalt, ekraani silitades. Õpilaste valikutes domineerivad mõõdukama pingutusega omandatavad teadmised ja oskused. Väiksem pühendumine reaalainetes on viimas ühiskonda jätkusuutlikust tasakaalust välja.

Tundub, nagu elaksime ebaloogilises kõverpeeglis – monopoolne riik rähkleb väikesel turul ettevõtlusega ja kühveldab järjest kasvava aparaadi jooksvateks kuludeks raha kokku, jättes samas oma peamise ülesande – (ettevõtlus)keskkonna kujundamise – ripakile. Muuhulgas peavad ka ehituseriala õpetavad ülikoolid armutult konkureerima vabal turul kahaneva arvu reaalaineid oskavate/õppida suutvate-tahtvate õpilaste pärast.

Näiteks ehitusala kõrghariduses on viimane hetk lõpetada pseudoliberalism ja koondada kõik vastava valdkonna parimad teadmised ja ressursid ühte-kahte õppeasutusse.See oleks äärmiselt raske ja ebapopulaarne otsus, kuid, vaadates tulevikku, ainuke, mis tagab valdkonna konkurentsivõime ja kvaliteedi. Kahjuks ei saa mitte keegi peale riigivõimu suunata haridussüsteemi vajalikus suunas. Aga võimukandjad justkui ei soovi või ei oska reaalselt tegeleda pikema perspektiivi loomisega.