Projekte peetakse viletsateks. Projekteerija vastutusest prii

Ent  kohus näeb ainult probleemseid projekte ja menetluses olevaid nüansse. Kohtumenetuses tuuakse sageli esile TTÜ uuring aastast 2012 "Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord - ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamud", mis käsitleb lisaks muudele teemadele ka projektide taset.

Uuringu kokkuvõtet on  Laasiku sõnul  hirmus lugeda, kuna projekte, mis nõuetele vastavad, on ühes või teises lõikes ainult 9-10%, seega enamus projekte on võrdlemisi halvad. Uuringu järgi on suurim probeem see, et projektid pole piisavalt detailsed - olulised sõlmed on lahendamata või lahendused ei toimi. Probleemiks on ka see, et palju jäetakse ehitaja vastutada - ehitaja projekteerimise kohustus on palju suurem kui olema peaks. Selles nähakse projekteerijate tegemata tööd.

Uuring ei pruugi olla parim näide. Laasik või välja kahtluse, kas uuring on kõige parem. "Võib vaieda, kuna selles on kasutatud andmeid ainult 28 kortermaja kohta, mida pole väga palju". Ometigi on see klassikaline dokument, mis kohtumenetluses välja tuuakse. "Nii on tekkinud riigikohtu menetluses probleemne seisukoht - eeldatakse, et projekt on vilets, hoolimata sellest, kas see on nii või mitte," rääkis ta.

Ent projekteerimise lepingu üldtingimuste järgi on projekteerija vastutus piiratud kahe aastaga. Kui aasta ehitatakse ja aasta vaieldakse ehitajaga, pole seejärel enam projekteerija vastu võimalik nõuet esitada, kuna kaks aastat on möödunud. Isegi siis, kui menetlust oleks võimalik kiiremini läbi viia, on projekteerija vastutus piiratud summaga, mis projekteerijale projekti eest makstakse. "Nii et kui projektil on puudus ja ehitaja seda ei avasta, siis projekteerija ei vastuta," võttis Laasik kokku.

Kui vead on ilmsed ja ka ilma projekteerimispädevuseta ehitaja saab neist aru, vastutab ehitaja, kuna ta on ehitanud valmis puudusetega asja. "Nõuet projekteerija vastu ei ole, sest lepingulist suhet ehitaja ja projekteerija vahel tavaliselt pole, vahel sõlmitakse küll kolmikleping, aga see on erand ja lepinguvälist nõuet kohtupraktika tunnistanud ei ole," märkis Laasik. Kui on puudusega projekt, siis vastutus ei lähe mitte projekteerijale, vaid de fakto tellijale või ehitajale. Kuna projekteerijaid menetlusse ei kaasata ning sõnaõigust neil ei ole, puudub neil võimalus ka projekti kaitsta, mis omakorda aitab kaasa moonutatud pildi tekkimisele, et projektid on halvad, rõhutas Laasik.

Tegelikkus parem kui kohus väidab.

Ehitusjärelevalvega tegeleva OÜ Conviso juhatuse esimehe Erki Laimetsa sõnul pole tegelikkus siiski nii kehv, kui kohus ütleb, vaid kohus näeb ainult probleemsemat poolt. Convisio tegeleb lisaks ehitusjärelvalevele ka ehitusprojektide juhtimisega ning tellija esindamisega, kaasa arvatud projekteerimise juhtimine tellija poolt. "Kui valida piisava hoolikusega head partnerid, võib enamikel juhtudel lugeda projektid õnnestunuks," märkis Laimets. "On selge, et igas projektis on vigu ja probleeme," lisas ta, "aga tuleb need paberil üles leida ja teha topeltkontroll."

Laimets tõi välja aspekti, et eelprojektile eelneb tegelikult omaniku poolt veel paar tegevust nagu vajadusuuring, hankeplaani tegemine, krundi uuring jne. Need tuleb ära teha enne projekteerijaga leping sõlmitakse. "See on suur töö, mis on regueerimata, aga mida rohkem tegevust selles faasisi ette valmistada, seda ladusamalt projekteerimine läheb," toonitas Laimets. Kui seda ei suudeta ise teha, võib selle tellida ka projekteerijalt, ehkki viimane ei saa kõiki tellijast tulenevaid lähtetingimusi teada.

Laimetsa sõnul peaks ehitusjärelvalve olema neutraalne, ent kaitsma siiski eelkõige tellija huvi. Lähtuda tuleb reeglitest, mis on kirjas seaduses.

Laimets toonitas, et tänane projekteerija on pigem ärategija. "Ühelt poolt on lähteülesanne ja tingimused ja teiselt poolt tuleb välja valmis töö, aga tellijana ootakse rohkem konsultatsiooni ja nõustamist."

Osapooli suunatakse kompromissileAdvokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaadi  Britta Oltjeri sõnul püütakse kohtusse minemise asemel suunata osapooli hoopis lepituse teele. Oltjer märkis, et mõned kohtunikud pole ehitusstandardite ega ehitusega kokku puutunud, ainus tuttav sõna materjalides võib olla nende jaoks liistud.

Ta tõi näiteks kaasuse, kus renoveerimisel ei osanud arhitekt enne konstruktsioonide avamist ennustada, mis sealt välja tulla võib, veel vähem oskas seda arvata ehitaja. Ehitaja küll kontrollis projekti, kuid vigu polnud võimalik avastada enne kui tööde käigus.

Ehitaja peatas seepeale ehitustööd, kuna esines vigu, mis võisid olla ohtlikud inimeste elule ja tervisele ning tegi tellijale ettepaneku lasta projekti muuta, tuues välja väidetavad projekti vead. Tellija lasi teha omakorda ekspertiisi, mis näitas, et projektil pole nii olulisi vigu, mida ei saaks ehitaja tööprojektiga koheselt kõrvaldada.

Ehitaja võttis seepeale järgmise ekspertiisi, mis näitas, et tööprojektiga pole võimalik vigu kõrvaldada ja ehitaja ei saa sekkuda projekteerija pädevusse. Sellises sundseisus mindi kohtusse, kus kaasati omakorda veel üks ekspert ühelt poolt ja teiselt poolt ning lisaks kohtu poolt. Lõpuks möönis kohus, et paljude erinevate eksperthinnangute põhjal on projektis olulised ja mitteolulised puudused, toomata välja ühtegi ehitustehnilist puudust.

"Sisuliselt ei tahtnud kohus puudusi hinnata, nimetades, et hoolimata puudustele, oleksid võinud pooled omavahel saavutada kokkuleppe ja puudused ära lahendada. Kohus ei pidanud ehituse seisma jätmist vajalikuks," selgitas Oltjer.

Tema sõnul nenditi kavala õigusliku nõksuga, et kuna töövõtja lepingut üles ei öelnud, vaid ainult peatas ehitustööd, andes tellijale võimaluse puudusi parandama hakata, saab asja vaadata üldiselt, hindamata eraldi puudusi.  

"Selle taga on kohtute vastuseis hakkamaks ise analüüsima ehitustehnilisi puudusi," märkis Oltjer, kelle sõnul osapooli üritatakse suunata komromissile. "Seega soovitan projekteerijal, ehitajal ja tellijal maha istuda ja omavahel probleemid välistada, asjad läbi rääkides, et ei tuleks üllatusi."

Oltjeri sõnul võiksid välja kujuneda kohtunikud, kes on spetsialiseerunud ehitusvaidlustele, aga asi võib minna kohtuniku kätte, kes pole tehnilisest vaidlusest huvitatud. "Võidu saab osapool, kellel on parem ekspert - kes on veenvam ja kes suudab tavakeele terminitega selgeks teha, milles puudus väljendus," märkis ta. "Poolte ettevalmistus peab olema seetõttu selline, et ei kasutataks liialt ehitustehnilisi termineid, ei tasu unustada, et tegu on juristiharidusega inimestega."

Mida püütakse varjata või vältida projekteerimises?

Meie kogemus näitab, projekteerijate poolt varjatakse eelkõige ajalise ressursi puudust. Firmad on väikesed, kui pakutakse, siis ei mõelda ressursile, vaid tahetakse teha hambad ristis ära. See viib selleni, et on ees hunnik töid ja peale nädalast nädalasse toimuvaid projekteerimisnõupidamisi ei toimu midagi. See on teatud kaitserefleks, mis tuleneb projektide madalast hinnast. On põhimõte, et võidab see, kes kes projekteerib kõige hiljem. Sest siis ei pea muudatusi tegema. Kui hakkad alguses kohe rabistama ja teed midagi ära, siis peale seda tuleb muudatus ja seda püütakse vältida- kuna osapooli on palju, on info kõigi osapoolteni viimine keeruline.

Ehitusjärelevalve ettevõtte Conviso juhatuse esimees Erki Laimets