“Avalikus sektoris on võistluste korraldamine ülioluline,” nõustus arhitektuurivõistlusi korraldanud endine ehitusettevõtja Tiit Nurklik. Erahangetest rääkides leidis ta aga, et pädeva tellija puhul pole selleks vajadust. “Küsimus on aga selles, kes on pädev tellija.”
“Samas ei tohiks arhitektuurivõistlus olla kohustuslik ainult formaalsuse mõttes,” selgitas Mänd. “Kena on sätestada kohustus, teisest küljest peaks see kohustus tagama, et arhitektuurivõistlus on tulemusele orienteeritud ja lähteülesanne eesmärgipärane,” ütles ta. “See ei tohiks olla lihtsalt väljendus Exceli tabeli näol.”
Konkurss sageli tellija poolt läbimõtlemata. “Eestis korraldavate arhitektuurivõistluste nõrkuseks on tihti ebaselgelt või ekslikult määratud lähteülesanne,” rääkis kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Yoko Alender. “Korralikult läbimõtlemata lähteülesanded ja võistluste tingimused toovad endaga hiljem probleeme,” nentis ta. Alender leidis, et võistluste tingimuste koostamisele võiks rohkem tähelepanu pöörata ja seda oleks õige vaadelda lausa eraldi etapina. Tema sõnul võiks selleks näiteks Riigi Kinnisvaras olla eraldi arhitekt palgal.
“Tihti eksib tellija arhitektuurivõistluse korraldamisel oma soovide kirjeldamisel,” nõustus Riigi Kinnisvara äriarendusosakonna juhataja Andrus Väärtnõu. Tema arvates on levinud olukord, kus konkursi raames ei suudeta ette näha piiranguid ja muid asjaolusid, mis hiljem hakkavad tööd “lõhkuma”. “Lennusadama juhtumi võib siinkohal hea näitena tuua – üldine kontseptsioon jäi küll alles, aga väga palju sai muudetud töö käigus,” ütles ta.
Loe pikemalt 22. mai Äripäeva paberlehest.