20. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii mõnegi eestimaalasele kangastub sõna luksus kuuldes silmade ette suuremat mõõtu villa looduskaunis kohas, mere ääres, aga samas linna sees. Ja kui päris kesklinna ei saa, kõlbab ka buumiaegne põllu­arendus, mis garanteerib vähemasti heinamaa kui loodusliku objekti hingerahustava mõju. Vaadates lennufirmade jultunud odavaid pakkimisi, ei ole imestada, kui villa paikneb näiteks Floridas.

Luksust on alati defineeritud ühiskonna ja selle liikmete väärtushinnangute kaudu. Et võimaluste maastikul edukalt orienteeruda, tuleks alustuseks seada siht, mis oleks sisutihedam kui soov olla naabrist parem. Lihtne on langeda tarbimissõltuvusse, ent kinnisvara on püsiv väärtus, mitte kuluartikkel, mida toodetakse tuhandete kaupa nagu pesuseepi. Isegi masstoodetud magalarajoonide korterite võrdlemisel võib leida väga põhjapanevaid iseloomu- ja karakteristikuteerinevusi, võtkem kas või koha-aura ja logistika.

Kinnisvaramaastiku lihvimata teemandid on  Stalini-aegsed kortereid. Nii mõnigi stalinistliku klassitsismi stiilis kortermaja asetseb majesteetlikult allee ääres – kurb on vaadata, kuidas krohv kukub ja vihmaveetorud on mõlki pekstud.

Möödunud kümnendil tehti palju ära vabariigiaegsete puitasumite säilitamiseks ja sarnaselt võiks kohelda ka väärtuslikumaid stalinistlikke ehitisi, eriti kui on tegemist ansambliga, mille keskel meelirahustava rohelusega õu.

Olen veendunud, et igaüks on võimeline leidma endale kui mitte just maailma silmapaistvaimat, siis kindlasti meelepärast elamist lihtsates ja vanades paikades.

Autor: Laur Laanemaa