Autor: Mariliis Pinn • 7. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2013. aastal on lõppemas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondide rahastusperiood, mille toel peaks Eesti asulates, kus elab rohkem kui 2000 inimest, välja ehitatama ühised vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. 

Tarkmees selgitas, et enne peatorude valmimist ja lõpliku teostusjoonise kättesaamist ei tasu kinnistul ehitama hakata, sest elu on näidanud, et plaanid muutuvad ja seetõttu võib kinnistul varem väljaehitatu ühtsesse süsteemi mitte sobida.

“Teatakse, et torud on tulemas ja kinnistule rajatakse oma torustik. Tegelik liitumiskoht ja torude sügavus maapinnas võivad aga muutuda ning seetõttu on oht, et kalded on valed ja reovesi ei voola ära. Kaevata on lihtne, ent hilisem vigade parandus on kallis,” ütles Tarkmees. “Iga vee-ettevõte on kliendist huvitatud, sest oma põhitulu teenivad nad teenuse osutamisega ja seetõttu on firmad huvitatud ka sellest, et liitumiskoht saaks õigesse paika ja kliendile oleksid kulud võimalikult väikesed,” lisas ta.

Kõige keerulisem osa projektist on liitumispunktide paikapanek, jagas oma kogemusi Tarkmees. “Kinnistuomanik peaks sellega aktiivselt tegelema, et hiljem probleeme poleks. Kui kaugele krundi piirist liitumispunkt jääb? Milline on trajektoor, kuidas torud majani jõuavad?” loetles ta küsimusi, millele tähelepanu pöörata. “Kui liitumispunkt on juba tehtud, on omaniku mure, kuidas ta selleni jõuab,” lisas ta.

Loe ühise vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga liitumisest pikemalt tänase Äripäeva ehituse rubriigist.