25. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänane Äripäev kirjutab Eesti Energia juhtide peades valminud JOKK-skeemist, tänu millele on aastate pärast kõige vingemad spordi- ja meelelahutuskeskused Ida-Virumaal. Eesti Energia Kaevandused rajab kuni 80 meetri kõrgust motomäge ning VKG teatas hiljuti Aidu karjääri püramiidideala ehitamise plaanist.

Nende meelelahutuskeskuste rajamise peamine eesmärk ei ole aga heategevus, vaid nii pääsevad põlevkivi kaevandavad Eesti Energia ja VKG järgnevatel aastatel kümnete miljonite eurodeni küündivate saastetasude maksmisest.

Miks on kaevandajad nii väga huvitatud aherainemägede kujundamisest? Aheraine on põlevkivi rikastamisel ülejääv lubjakivi ning seda on maa alt väljatoodavas kaevises 40 protsenti ehk seda koguneb aastas miljoneid tonne.

Kui põlevkivi kaevandamise mahud tõusevad edaspidi kuni 20 miljoni tonnini aastas, siis vastavalt suurenevad ka aheraine kogused. Kaevandaja jaoks on see paras nuhtlus, seaduse järgi on rikastamisel ülejääv aheraine jääde ning selle ladestamise eest tuleb riigile maksta saastetasu. Iga tonni pealt praegu 0,76 eurot, miljonite tonnide pealt juba miljoneid eurosid.

Maksust saab vabaks, kui materjali taaskasutada. Sestap on nupumehed välja mõelnud, kuidas aherainet ka kuhja ajades pääseb saastetasude maksmisest. Kõigepealt tuleb välja käia vabaaja- või spordikeskuse idee, lasta kinnistule detailplaneering teha, seejärel kujunda mägi juba ehitusprojekti järgi ning seaduse mõttes ongi tegemist aheraine taaskasutamisega.

Juriidiliselt on kõik korrektne ning kaevandaja saab jäätmete murest lihtsalt ja kõige odavamal viisil lahti.

Säästva Eesti Instituudi teadur, ehitus- ja keskkonnatehnika doktor Harri Moora vangutab neist projektidest rääkides pead. „Kui me nimetame seda taaskasutuseks, siis on see kõige madalam või väheväärtustavam aheraine taaskasutus. Tegelikult on see butafooria ja ei erine väga palju sellest kui see lihtsalt hunnikusse kuhjata ehk ladestada. Kõik need püramiidide ehitamised on mõeldud trikitamiseks,“ räägib ta.

Kui seadusandja oleks rangem, siis aherainest rajatisi ei tekiks. "Kui selliste rajatiste ehitamine ei ole aheraine taaskasutamine, siis kaob ka kaevandajal huvi nende projektidega tegeleda," kinnitab Eesti Energia Kaevandused arendusjuht Kalmer Sokman.

Ehkki riigil jääb igal aastal suur summa saastetasu saamata, on Sokmani sõnul positiivne, et kohalik omavalitsus saab endale objektid. "Ja milleks seda aherainet niisama hunnikusse ajada," lisab ta.

Küsimus on aga selles, et kas riigil on otstarbekas loobuda kümnetest miljonitest eurodest, et kunagi kaugemas tulevikus oleks Eestil oma püramiidid ja mitmekümne meetri kõrgune ATV rada. Või oleks mõistlikum need summad suunata olulisemate keskkonnainvesteeringute tarbeks. Praegu tundub, et meie lähiaja üheks olulisemaks keskkonnaprojektiks on maailma kõrgeima püramiidi rajamine. Loodetavasti muutub see tulevikus oluliseks turismimagnetiks ja ei jää pelgalt JOKK-skeemide ausambaks.

Autor: Koit Brinkman