Terasetootjad trikitavad pleki paksusega

Ehitusmaterjalide omadusi määravad paljud normid ja standardid. Ühtpidi on need tootjatele ühtlasi regulatsioone määravad reeglite kogumid, mille peamine eesmärk on turvatunde pakkumine kliendile ja üldise ehituskultuuri parandamine. Teisalt võimaldavad standardid „jokk“-skeemile sarnaseid vangerdusi, mis muudavad võrdlemise erinevate tootjate vahel veelgi hägusemaks.

Üks peamisi teraskatuse jm plekitöö jaoks kasutatava tooraine tehnilisi näitajaid on selle paksus. Igapäevases suhtluses tooraine tootja, katusetootja ja lõpptarbija vahel räägitakse nimipaksusest. See on toorainetootja poolt määratud paksus, millele on standardi kohaselt lubatud teatud tolerants nii üles- kui allapoole. Näiteks populaarne ja kvaliteetne polüuretaanvärvkattega kuumtsingitud terasplekk on paksusega 0,50 mm. Standardis hoolega jälge ajades võib selle nimipaksuse juures olla aga ka 0,46 või ülemises ääres 0,54 mm. Standardi järgi ei ole probleem turustada 0,46 mm paksusega plekki 0,54 mm sildi all.

On ilmselge, et terasetootjatest suurkontsernid on õppinud majanduskeskkonnas toimetulemiseks kasutama kõiki kulude optimeerimiseks kasutatavaid meetodeid ja üks võimalus on siin vähendada pleki paksust. Kui eespool toodud näites esitatud numbrid olid veel katusematerjali vormipüsivuse (kas katuseplekk on hõlpsalt paigaldatav ilma liigse lainetamiseta) seisukohalt üsna mõistlikud, siis kahjuks on meie turule leidnud tee ka skeem, kus väga levinud 0,45mm nimipaksusega pleki pähe pakutakse 0,39 mm paksusega plekki. Selle paigaldamisega seotud probleeme võite uurida igalt sellise materjali kokku puutunud töömehelt - midagi head sealt oodata ei ole. Selline plekk on näpuga painutatav, lisaks ei kannata ta astumist (see on siiski möödapääsmatu paigalduse ajal ja hiljem näiteks lund lükates).