Kuressaare linnaarhitekt Hannes Koppel märkis, et tühje varisemisohtlikke maju, kus pole ei vett ega kanalisatsiooni, on Kuressaares 42 ehk 10 protsenti vanalinna hoonestuse koguarvust.
Piltlikult jagunevad hooned oma seisukorralt kolmeks: head, halvad ja avariilised, kusjuures kahe kolmandiku seisukorda võib hinnata halvaks või avariiliseks, vahendab Saarte Hääl.
Müügihinnad on Koppeli sõnul ülepaisutatult kõrged, turg seisab, majad lagunevad ning olukorra teevad keerulisemaks ka segased omandisuhted.
"Omandireformi ajal olid oksjonid ja kui midagi jäi müümata, sai linn mitme korteri omanikuks majades, mille vastu huvi puudus. Tänaseni on linna käes mitmed sotsiaalpinnad, milles ei ole vett ega kanalisatsiooni ning mille elamistingimused ei kannata kriitikat," märkis Koppel, kelle arvates võib linnapildist järgneva kümnendi jooksul kaduda vähemalt viis väärikat hoonet. Rekonstrueerimise kulud aga on võrreldavad uusehitiste püstitamisega.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Kuressaare linnavolikogu keskkonna- ja ehituskomisjon tahab aktiviseerida vanalinna tühjade majade renoveerimist ja muuta kinnisvarapoliitika aktiivsemaks.
Eestis on aastaid püsinud arusaam, justkui plaatsoojusvahetid, eriti niiskustagastusega ehk ERV-tüüpi seadmed, ei sobi meie kliimasse. Levinud on hirm, et need külmuvad talvel ja ei ole energiatõhusad. See müüt pärineb ajast, mil turul levisid odavad ristvoolu vahetid, mille kasutegur oli madal ja automaatika olematu. Tänapäeval on see eelarvamus ajale jalgu jäänud.