Energiasääst ootab tiigrihüpet

Energiasäästu jõulisemaks edendamiseks tuleb riigil Alopi sõnul tähelepanu osutada neljale suunale: tarbimisinformatsiooni kättesaadavus, professionaalsed energiasäästu ettevõtted, toetusskeemid 5–12-aastase tasuvusajaga projektidele ja riiklik eeskuju. 

"Energiasäästu lähtepunktiks on ülevaade sellest, kuhu ja kui palju energiat igapäevaselt kulub. Inimeste teadlikkus oma energiatarbimisest ja seega ka säästmisvõimalustest on vähene ja ei vasta sageli reaalsusele," nendib Alop.

Erinevate riikide kogemused näitavad tema sõnul, et reaalajas jälgitav elektrikulu aitab kokku hoida 5-15% kodumajapidamise elektritarbimisest: "Sellise süsteemi võiks Eestis juurutada nii elektri, gaasi, kaugkütte kui ka vee tarbimise jälgimiseks."

Alopi arvates on energiasäästu valdkonna arengu eelduseks on professionaalsed energiasäästu ettevõtted ning Eesti võiks kaaluda mitmes Euroopa riigis levinud skeemi, millega seatakse energiasäästu saavutamise vastutus professionaalsele energiasäästu ettevõttele. "See tähendab, et kortermaja leiab partneri, kes viib läbi hindamised ja hanked, organiseerib projekteerimistööde teostamise ja lepingud, tagab tööde teostamise ja järelevalve ning finantseerib kogu projekti. See tähendab, et ka riikliku toetuse saaks töid teostav ettevõte," selgitab ta.

Energiasäästu ettevõtte teeniks tulu tasuvusperioodi jooksul säästetud energiakuludelt ning investeerimisriski võtaks korteriomaniku asemel professionaalne ettevõte. Skeem sobiks lisaks kortermajadele ka eramutele ja ärihoonetele.

Eesti Energia soovitab roetusskeemide puhul keskenduda 5-12-aastase tasuvusajaga projektidele, eelistades terviklahendusi. "See tähendab näiteks, et samaaegselt fassaadi soojustamisega lahendatakse ka ventilatsiooniküsimused. Korterelamud saavad soojustatud ja ka hallituse pärast ei tule muretseda. Pikema tasuvusaja puhul tuleks pakkuda ka sihtotstarbelisi toetusi nagu näiteks soojuspumpade soetamise toetusskeem," märgib Alop.

Alop leiab, et toetusskeemidest ja tähelepanust hoolimata on energiasäästu valdkonna areng aeglane ja piirdub enamasti korterhoonete renoveerimisega. Hetkeseisu aga peegeldab ilmekalt vähene tähelepanu energia efektiivsel kasutamisel riigi kinnisvara haldamisel.

"Investeeringute planeerimisel lähtutakse pigem varem välja kujunenud eelistustest, valimislubadustest ja/või esteetilistest kaalutlustest. Alustada tuleks aga just kogu riigivara energiaauditist – millised hooned ja kui palju tarbivad, mis ulatuses võiks energiakasutus väheneda ning mida selleks ette võtta," kirjutab Alop.

Riigil tuleks tema sõnul teed näidata ka riigihangete süsteemi kaudu. "Praegu on valiku tegemisel ülimaks kriteeriumiks toote või teenuse soetusmaksumus, mis moodustab enamasti 5-20% seadme elutsükli hinnast," märgib Alop ja lisab, et mida kallimaks muutub energia, seda tähtsam on eelistada odavale soetushinnale just kasutusaja jooksul vähem energiat tarbivaid seadmeid.