3. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sarnaselt paljude muudegi kaupadega on ka kinnisvaraturul oma hooajahitid, milleks on suvekodud.

Nagu kinnisvaraturgu tervikuna, vaevavad ka suvilate turgu samad mured: müüjate kõrged hinnaootused ning ostjate madal ostuhuvi. Tallinna mõjupiirkonnas on tehinguhinnad võrreldes kahe ja poole aasta taguste tippajaga langenud hinnanguliselt 50%. Müüjad kipuvad seda visalt aktsepteerima. Kui 2006. aasta lõpus maksis Tallinnalähedases aiandusühistus suvila

ca 1 miljon krooni siis tänaseks on suurusjärk langenud ca 500 000 kroonini. Kinnisvaraportaalide pakkumishinnad on suurusjärgus 600 – 700 000 krooni.

Kuigi eeltoodud hindade puhul on tegemist üldistusega, mille vastu räägivad erandid, illustreerib see ilmekalt tänast olukorda soovide ja reaalsuse vahel. Mõistagi on eeltoodud hinnaklassist kõrgemad mändide all paiknevad merelähedased suvilad. Harjumaal on suvilate osas kõrgemalt hinnatud piirkonnad mereäärsed piirkonnad, mis läänesuunal on Keila-Joa, Lohusalu ja Laulasmaa ning idasunnal Neeme, Kaberneeme ja Salmistu. Ka nimetatud piirkondades on hinnakontrastid suured sõltuvalt mere kaugusest ning hoonestustihedusest. Harjumaal on madalamalt hinnatud sisemaa suunas tiheda hoonestusega aiandusühistus paiknevad suvilad.

Aastatel 2004-2007 suvilatest eramuks ümberehitamise hoog suhteliselt vaibus. Suurem huvi oli looduskaunites kohtades tühjade kruntide vastu, millele rajati kaasaegseid aastaringseks elamiseks sobivaid hooneid. Samuti osteti olemasolevaid hooneid plaaniga soetada ainult krunt ning olemasolev hoone asendada kapitaalsemaga.

Tänaseks on ostjad muutunud märksa ratsionaalsemaks ning rohkem hinnatakse valmisobjekti, mida saab koheselt kasutama hakata.