Nõukogudeaegse Eesti arhitektuuri ühe
tähelepanuväärse näite, Sakala keskuse lammutamine Tallinnas ajendas
muinsuskaitseametit võtma meetmeid XX sajandi arhitektuuripärandi kaitseks.
Esimese sammuna kaardistatakse huvitavamaid nõukogudeaegseid, aga ka eesti- ja tsaariaegseid hooneid ning selgitatakse välja kaitsmist väärivad alad, kirjutas Oma Saar.
Töörühma ühe liikme Lilian Hansari sõnul teevad inventeerijad selle aasta lõpuks ettepaneku, millised hooned tuleb võtta kaitse alla või arvele. “Asi tõusis päevakorda juba eelmisel aastal põhjusel, et nõukogudeaegsetest ja ka ennesõjaaegsetest objektidest ei ole paljud väärtuslikud rajatised kaitse all,” märkis Hansar, lisades, et põhiajendiks sai nõukogudeaegse ehitise, Sakala keskuse, lammutamine Tallinnas.
XX sajandi ehituspärandi kaitsmine on üks problemaatilisemaid valdkondi muinsuskaitses ja seda enamikus maailma riikides. Peamise põhjusena tuuakse välja, et see on veel väga noor pärand. Teise maailmasõja järgse ehk nõukogudeaegse arhitektuuri hindamisel lisanduvad veel ideoloogilised ja isiklikud põhjused. Oluline on mõista, et hoolimata nii isiklikest läbielamistest kui ka meelestatusest nõukogude aja suhtes, on tolleaegne ehituspärand siiski n-ö ajalooline dokument, mida peab säilitama tulevastele põlvedele.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Töörühma väljapakutud nimekiri on komisjonile arutlusobjektiks. “Kui keegi kuskil teab mingit hoonet, mis on veel originaalne ja vajaks kaitse alla võtmist, siis andke teada,” märkis Hansar.
Seotud lood
Tööjõud kallineb ja kvalifitseeritud spetsialiste napib. Pikaajaliste taristuprojektide puhul tähendab see, et ka geotehnilise ja konstruktsioonide seire kulud võivad aastate jooksul märgatavalt kasvada. Automaatne seire aitab seda riski vähendada: suure osa kuludest saab fikseerida juba projekti alguses, vajadus inimeste pideva kohaloleku järele väheneb ning võimalikud ohud saab avastada veel enne, kui neist kujunevad kulukad probleemid.