3. august 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vitsut kirjeldab oma veebilehel Ameerika Ühendriikide valitsuse aktiivset rolli elamupoliitikas ja seeläbi riigi sotsiaalse stabiilsuse kindlustamisel.

„Meil valitseva lausliberalismi taustal tundub täiesti sotsiaaldemokraatlik, kuid on tõsiasi, et president F. D. Roosevelt algatas poliitika riigi osalemisest eluasemelaenude tagajana, riskide hajutajana ja heitliku turu stabiliseerijana ning seda on jätkanud ka hilisemad valitsused tänaseni,” kirjutab Vitsut.

1934. a võttis USA Kongress vastu elamuseaduse, et stabiliseerida ja tugevdada elamuturgu. Seadus pidi aitama võimalikult suurele arvule ameeriklastele teha kättesaadavaks elamuehitusressursid, kaitstes ühtlasi laenuvõtjaid riskide eest. 1938. a loodi seaduse alusel föderaalne Eluasemelaenu Assotsiatsioon, mis võimaldas inimestel oma kodu rajamiseks jõukohast laenu saada. Nüüdseks on Ginnie Mae (GM) nime all tuntud asutus garanteerinud enam kui 2,6 triljoni dollari ulatuses eluasemelaene. Nagu Vitsut märgib, on see lubanud 33 miljonil perel – sh ka keskmise ja madalama sissetulekuga inimestel – rajada oma kodu.

„Lisaks riiklikule Ginnie Mae’le on Ameerikas veel mitmeid riigi poolt loodud ja tunnustatud erakapitali kaasavaid ettevõtteid, mis aitavad inimestel saada elamu ehitamiseks laenu ja jagada võetud riske laenu kindlustajana,” lisab Vitsut. „Nii on ühtlasi tagatud stabiilsus elamuturul, mis USAs pole ammu tunda saanud raske sotsiaalse hinnaga tagasilööke.”

Vitsuti sõnul peaks Eesti paduliberaalide skaala järgi nägema USA valitsuse aktiivses eluasemepoliitikas vabaturu ja konkurentsi põhimõtete rikkumist. „Selliseid süüdistusi on aga raske esitada, sest tagades laene, hajutades riske ja maandades inimeste jaoks turupingeid sotsiaalselt väga tundlikus elamusektoris, ajab riik tegelikult vastutustundlikku ja ettenägelikku riiklikku poliitikat, mis teenib otseselt inimeste huve,” nendib ta.

Toomas Vitsut leiab, et Eesti ei tarvitseks hakata Ameerikat avastama alles pärast enda kibedaid kogemusi, vaid võiks USA praktikat eeskujuks võttes ettenägelikult valmistuda ka võimalikeks raskemateks aegadeks.