3. jaanuar 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelmise aasta teisel poolel omandas taas mõtte mõiste "kinnisvara müümine", kirjutab Äripäev. Lõppema hakkas hullumeelne olukord, kus defitsiit oli nõnda suur, et vahendusfirmad tegelesid korterite jaotamisega. Huvilisi oli nii palju, et osta said vaid kiiremad. Hind ei mänginud mingit rolli. See aeg sai õnneks otsa.

Alanud aastal võib ennustada trendi süvenemist. Kuna ostjaid jääb oluliselt vähemaks kui müüjaid, hakatakse selget vahet tegema kvaliteetsel kinnisvaral ning rämpsul.

Kesklinna miljööväärtuslikud korterid, aga ka korralikult ehitatud uuselamud jäävad endiselt hinnatuks ning nende hindadega ei juhtu midagi. Ent oma oinapäev saabub lõpuks mägede tüüpkorteritele ning kehvas kohas nigela kvaliteediga kipsmajadele. Seda ei saa isegi krahhiks nimetada, ent kehva asja lihtsalt keegi enam ei osta ning selliste korterite ning majade hinnad paratamatult langevad.

Kinnisvaraspekulant, kes möödunud aastal kaeti salapärasuse ning kõikelubatavuse oreooliga, saab põrmu tallatud. Ehk nimi kinnisvaraspekulant saab sõimusõnaks ning luuseri sünonüümiks. Paljud spekulandid peavad oma kinnisvara kahjuga maha müüma ning jäävad ka pankade ees võlglasteks.

Samas, need, kes ostsid kinnisvara elamiseks ning ei plaani mõne aasta pärast müüa, ei pea muretsema. Kinnisvara on endiselt parim investeering ning hinnad tulevikus tõusevad. Ent see ei juhtu enam sel kümnendil.