Industrialiseerimine ehituses kui hästi unustatud vana

Termin „majanduse industrialiseerimine“ tuli maailmas kasutusele esmakordselt seoses tööstuse arenguga Lääne - Euroopas 18. sajandi II poolel. Tehases toodetu osutus odavamaks ja sageli ka kvaliteetsemaks.

Eestis on majanduse industrialiseerimise esimesed sammud seotud pärisorjuse lõppemisega aastatel 1860 …1915, mil Euroopas tehtu kiiresti ka Maarjamaale jõudis.

Minu põlvkond on ehituse industrialiseerimise kiirete arengute vaatleja saanud olla II Maailmasõja löödud haavade likvideerimisel sõjas purustatud linnu taastades. Esimesed tõsised sammud ehituse industrialiseerimise vallas astuti alates 1954. aastast kui Eestis asuti tootma monteeritavaid raudbetoonkonstruktsioone. Seejärel ehitati kiiresti üles sotsialistliku põllumajanduse materiaalne baas.

Maapoisina olin Paide KEKi abitöölise staatuses mitmete karjalautade püstitamise juures juba koolipoisina. Hooned kerkisid juba siis mitte kivi kivi peale skeemis nagu meie-eelne ehitajate põlvkond oli toimetanud, vaid skeemis kann + post + ferm + seinaelement ja hoonekarp oligi kiiresti koos.

Aastatel 1967 -1972 TPI õpingute ajal sai Tallinna ja TPI Mustamäe kampuse vahet sõeludes ehitusplatsilt pidevalt läbi sõidetud: kerkis Mustamäe linnaosa, ehituse industrialiseerimise parim eeskuju. Ehitajaks oli üle kogu N.Liidu kuulus Tallinna Majaehituskombinaat.

Õpinguaja raamatuid taasavades hoomasin, et sellal oli industrialiseerimise rõhuasetus hoonete „koostamiseks“ vajalike elementide väljatöötamisel, nende elementide kokkupaneku detailidel ja hoonete sõlmede tehniliste lahenduste väljatöötamisel.

Erik Talviste raamat „Hooned“ ( Tallinn „Valgus“ 1983 ) oli koolipoisile sageli kättesaamatu defitsiit, aga seal sisalduv annab tänagi selge ülevaate, millega toonane ehituse industrialiseerimine piirdus.

Asudes 1972. aasta septembrist tööle Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kapitaalehituse Valitsuse tervishoiu- ja kultuuriobjektide ehituse osakonda tuli mulgi pidevalt sellega tegeleda. Linnale vajalike suurehitiste tellimisel pidime arvestama kolme piirava asjaoluga:

1.ehitajaid ei piisanud, s.t. ehitusplatsile tuli jätta minimaalne tööde hulk ja kasutada maksimaalselt monteeritavaid konstruktsioone;

2.ehitusaja lühendamiseks tuli insenersüsteemide montaaži kiirendamiseks tellida tehasevalmis pooltooteid;

3.ehitiste odavamaks muutmise eesmärgil tuli loobuda arhitekti ja sisearhitekti pakutavatest unikaallahendustest – industrialiseerimise huvides tuli hooned kavandada juba kasutatud tüüplahenduste abil, andes nii võimaluse kasutada tehasevalmidusega materjale, komponente ja detaile.

1991. aastast tänaseni on tellijad ja ehitiste omanikud arhitektide aktiivsel eestvedamisel püüdnud „vanast taagast“ vabaneda: iga hoonet ja selle osa on püütud kavandada eriilme-lise ning igati eksklusiivsena.

21. sajandi teise kümnendi lõpul oleme aga samas seisus, kus oli eelnevad põlvkonnad 1950. aastate keskel:

•taas napib ehitajaid;

•kuna Islandi, Norra, Rootsi ja ka Soome karmis kliimas ehituseks sobivaid päevi napib, peavad Põhjamaadesse ehitisi tarnivad ettevõtted ka ehitusaja kavandama nii napiks, kui võimalik;

•väärtuspõhise kavandamise korral kujuneb tehaselise lahenduse ehitusmaksumus kasumlikumaks. Hinnapakkumiste sõjas saab tellimuse ikka veel odavaim lahendus.

•tehasetingimustes valminud komponentidest koostatud ehitis on reeglina ekspluatatsioonis väärtuslikum ehk pikka aega vähem hooldus- ja taastuskulu nõudev.

Tänased arhitektideks, ehitusinsenerideks, ehitusmaterjalide tootjateks ja ka ehitajateks ( loe: ehitisi kokku panevateks töölisteks) õppivad põlvkonnad on ilmselt oma vanavanematelt ja vanematelt kuulnud, millise õuduse tõi omal ajal kaasa ehituse industrialiseerimine. Ilmselt on kõnelejad elanud Tallinna Majaehituskombinaadi või Tartu Maja püstitatud majades.

Kui mina nooruses ehituse abitöölisena ehitisi kokku panin, öeldi mulle ikka, et ehitaja mõõt on toll. Täna pakuvad minule ehitajad töö täpsuseks millimeetrit -- tõsi nad on tublid Saaremaa poisid ja oma erialalt ehitusele suundunud tislerid.

Tänu Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu ja Eesti Betooniühingu sisukale ja järjepidevale tööle ning aastaid hoone põhikandekonstruktsioone püstitanud ettevõtete tippspetsialistidele on ka suurehitiste ehitusplatsidel jõutud nii korrektsete tulemusteni, et võime taas tõsiselt kõneleda ehituse industrialiseerimisest, nüüd aga palju laiemas mõttes. Hoonekarbi koostamiseks on ehitusmaterjale tootvad ettevõtted loonud mitmeid täislahendusi. Lisaks hoonekarbile koostame tehases valmistatud komponentidest ka suuremahulisi eriosi.

Olles Arvo Veski koolkonna liikmena oma lektoritööd Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinstituudis juba 20 aastat teinud, võin viimastel aastatel insenerikoolitusse lisandunud metoodikaid näinuna öelda, et on aeg „hästi unustatud“ vanake ausse tõsta ja ehituse industrialiseerimist taas rakendada. Võtkem arvesse vaid järgmisi asjaolusid:

•kohapeal valatud raudbetoonkonstruktsioone teostatakse juba millimeetrise tolerantsiga;

•monteeritavate raudbetoondetailide montaažil saavutatakse samuti millimeetritega mõõdetav täpsus;

•monteeritavaid piirdekonstruktsioone, millesse on tänaste energiatõhususe nõuete kohaselt juba paigaldatud avatäited, paigaldatakse millimeetrise täpsusega

•Kodasema maailmas tunnustust toonud KODA projekti kaudu omandatud kogemus on viinud uuele tasemele tehasevalmidusega täiskomponendi taassünni;

•ehituse infomudelite (BIM) koostamise oskus, nende kaudu tootjale antud masinaehitusele omase täpsusega lähteülesanne ja valmiskomponentide täpsusklass annavad võimaluse tellijale sobiva tasemega insenersüsteemide koostamiseks.