Kinnisvara kui pensionisammas

Praegu Eestis ja ka mujal kasutusel olevad pensionisüsteemid näevad ette, et kogutakse raha töövõimelisel perioodil pensionifondidesse ja alustatakse sealt väljamakseid siis, kui inimene pensionikka jõuab. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas tegemist on I, II või siis III sambaga. Pensionifondid investeerivad kogutud raha edasi intressitoodetele, võlakirjadesse, aktsiaturgudele - lõppeesmärgiks pikaajaliselt kasvatada investeeringut, ületada inflatsioon ja teenida kasu.

Kõlab esmapilgul hästi, kuid tegelikkuses võtab selline pensionifondide skeem ära inimestelt vastutuse oma vara säilimise ja kasvatamise eest. Fondide otsused teevad ju fondihaldurid, mitte raha investeeriv inimene ise.  Praeguste reaalsete näidete põhjal on lõpptulemuseks aga paraku see, et inimene, kes on 10 aastat raha fondi kogunud, on suures miinuses. Süsteemi masinavärk lohutab, et jätkake kogumist, turud paranevad ja küll tuleb ka tootlus. Andke andeks, aga ei usu sellesse masinavärki, sest selles süsteemis puudub vastutus.

Pangad ja fondihaldurid tegelevad müügitööga pea igas poes ning fondidesse investeerimine meenutab reisi ostmist soojale maale. Näidatakse tõusvaid graafikuid, mis lineaarse kasvu korral pakuvad suurt tootlust ja müüakse kokkuvõttes unistust heast elust tulevikus.

Mida siis ette võtta?

Tulevikku silmas pidades tuleb investeerida ainult nii, et inimene võtab ise vastutuse ja omab ka kontrolli oma investeeringu üle. See tähendab muidugi suuremat tööd oma investeeringutega. See, milline on parim investeering, on individuaalne. Mina usun, et lisaks teistele rahapaigutamise kohtadele tasub investeerida kinnisvarasse. Ka kinnisvaraturul on tõusud ja mõõnad, kuid üldjuhul ei muutu kinnisvara väärtus nulliks nagu seda näiteks aktsiatega võib juhtuda.

Oma maja või korter annab kindluse tuleviku suhtes ja võiks olla üheks peamiseks pensionisambaks tulevikku vaadates.

Üks võimalik stsenaarium

Üks inimene elab üüripinnal ja investeerib pensionifondi ning loodab selle tootlusele. Teine on investeerinud minimaalselt pensionifondi, kuid on ehitanud endale korraliku maja ja on ühel hetkel, peale laenu tasumist, kinnisvara omanik.

Pensionieas eelistaksin olla see teine, kel on oma maja, sest siis on mul võimalik ka kõige mustema stsenaariumi korral maja müüa ning ikkagi ära elada ning kasvõi üürikorterisse kolida. Aga mida peab tegema üüripinnal eluaeg elanud inimene, kui avastab, et pensionifondi kogutud raha on enamuses kadunud?