Leis: Millal tulevad esimesed passiivmaja elamurajoonide arendused?

Igasuguste piirkondade arenduste või avalike hoonete puhul on aga enamasti klassikaline kolmnurk, kuhu on eos juba konflikt sisse programmeeritud – need on arendaja, arhitekt ja ehitaja. Need kolm ei tee paraku nii head koostööd kui eramaja puhul „moderaatorist“ omanik. Tihti on küsimus hinnas, enamjaolt ka ajasurve. Vahest peamine on aga see, et otsustajate ringist on väljas tulevased hoone asukad –  nemad on ju fakti ees, näiteks õpilased peavad hakkama selles koolis käima, mis „kolmnurga“ tehtud, ja kortermajade tulevased elanikud otsustavad emotsiooni, reklaami ja hinna koosmõjul.

Mis teha, et tekiks huvitatud vastutustundlikke arendajaid?

Tuleb õppida naaberturgudelt, teha esimesed näidisarendused nii korterelamute kui avalike hoonete puhul ja kindlasti mitte tempot forsseerida. Eestis on olemas kriitiline mass selle ala vastutustundlikke arendajaid, arhitekte ja ehitajaid.

Initsiatiiv  peab tulema arendajalt, tema peab komplekteerima tugeva kolmnurga, vajadusel võib passiivmajaliit „modereerida“. ideaalne oleks, kui arendaja ka ise sinna hoonesse elama või tööle läheb, siis on vastutustunne veelgi suurem. Halvim, mis võib juhtuda, on see, et tekib kümneid kõvahäälseid energiatõhusa ehituse kogemuseta arendajaid, nii nagu ikka buumi ajal, kus paljud tahavad uuest suunast profiiti lõigata.

Seega, ärgem tormakem uute arendustega. Teeme vähe, aeglasemalt ja hästi. Kui pilootprojektid on edukad, siis võime sarnaselt Saksamaaga ka Eestis tõdeda, et hea sisekliimaga ja jätkusuutlikud passiivmajad avalike hoonetena ongi normaalsus.