Viikingite küla kompromiss iidse ja kaasaegse vahel

Esimene saun, mis külasse Põlva kandist toodud sai, põles paraku maha. Sauna lahtivõtmise käigus asendati soojustuseks olnud liiv kivivillaga, sestap see tuld ka võttis. Liiva eelis ongi selles, et see voolab seinte pragudesse ja ei lase tulel tekkida. Uus saun saab mehe sõnul olema tulekindlam kui kunagi varem. Ehitusel on kasutatud suuri männipalke ja lavaruum on seintest betoneeritud. Seega, kui kerisest peaks ka tulekahju lahvatama, siis saunakarkass jääb pü- sima leekidest hoolimata ja rahaline kadu pole nii suur. Suitsu ja õhu liikumine toimub läbi luukide ning sauna kütetakse mitte lavaruumist, vaid väljast. Teise projektina ehitatakse väikelaste mänguväljakut. Kuna küla asub Pirita jõe ääres, siis on vanematel mänguväljakul mängivaid lapsi märksa lihtsam kontrollida, et nad endale pahandusi kaela ei tõmbaks. Lastelinnuses olev grillikoda annab tegevust ka vanematele. Suurehitustest on kavas seminarija peoruumidega hoone, kus on ruumi muinasmeestele omasel viisil toopi tõsta kuuekümnele inimesele. Hoone valmib meetri jämedustest palkidest ja seal on ka ööbimisvõimalus. Lisaks on plaan külasse luua 45meetrine maa-alune teadmistetunnel, laevaehituskoda ja viikingite pikkmaja. Viimase ehitusel on kaasatud ka TTÜ spetsialistid, kes aitavad katsetuste läbiviimisel, sest plaani kohaselt peaks pikkmajja tulema ka suured lõkkeasemed. “Väljakutse on suur, kuna tegu on avalikuks kasutuseks mõeldud ruumidega ja seetõttu tuleb arvestada päästeameti nõuetega. Hoone kõrgused peavad olema vastavad, et sädemed ei jõuaks katuseni, lõkkesuits peab leidma oma tee väla kindlatest katuseluukidest, mis peavad vastama standarditele ja nüansse on teisigi. Peame leidma kompromissi ajaloolise autentsuse ja kaasaegsete nõuete vahel ning kaasama autoriteetsed insenerid ehitusprotsessi,” rääkis Hindrekson.

Tõmbenumbriks muuseum

Pikkmaja üks tõmbenumbreid saab olema muuseum, mis sööma- ja joomavõimaluste kõrvale pakub ka harivat materjali. Uusviikingi sõnul annab see muuseumielamuse ka inimestele, kes vabal ajal muusemikülastuseks aega ei leia või ei huvita neid seal pakutav staatiline maailm. Sest viikingite küla elurütmis kala püü- des või kesvamärjukest libistades kutsuksid muuseumieksponaadid end aga ise vaatama. “Kui külastaja vaatevälja jäävad infokillud, rõivad, relvad on piisavalt atraktiivsed, siis tuleb ta neid ise uudistama. Loeb ühe lause, loeb teisegi ja nii sukeldubki ennastunustavalt harivasse materjali. Eesmärk pole vähemat kui iga eestlase ajaloolise eneseteadvuse muutmine, et ükski eestlane ei küsiks, mis pistmist on olnud meil viikingitega. Läbi meie on liikunud kaubateed, mida oleme valvanud ja vajadusel tapelnud. Niisiis on meil viikingitega rohkem pistmist, kui muu maailm oskaks arvata. Pealegi on just Eesti aladelt leitud rohkem muistseid esemeid kui teistest põhjala riikidest. Meie kontsentratsioon, pindala suurus ja aardeleidmise tihedus on suurim, see on fakt,” rääkis Hindrekson.

Teadmiste tunnel, mis viib praegusest külast autentsesse ossa, saab olema 45 meetri pikkune vall, mis kaevatakse maa sisse. Praegune külakompleks ei pretendeeri ajaloolisele autentsusele, kuna ajastutruu osa loomine vajaks lahendusi, mis on keerukad ning kallid, kuid samas mitte kõige kliendisõbralikumad. Eesmärgi kohaselt saab kompleksi autentsesse osasse, mis on vastavuses tegeliku muinaskü- laga, läbi teadmiste tunneli. Tunneli seintele tulevad väljapanekud koos infoga. “Uues osas olevates viikingihoonetes saab magada küünlavalgel või lõkketule ääres, kala püütakse jõest ja pesemisvõimalusedki on vaid looduslikud. Paljudele klientidele võib selline lähenemine olla liiga mugavustsooni kangutav ja olmevajadusi eirav,” nentis Hindrekson. Teatrietendused tõrvikutule valgel. Sel aastal on kavas ka ehitada Tartu maantee ääres olevale linnusemüürile jooksurada, kus saab liikuda ühest vahitornist teise. Müür on praegu pooleli, kuid valmides on plaanis seal organiseerida teatrietendusi. Tribüünile mahub istuma 500 inimest ja linnuseplatsile 1000 inimest, niisiis on teoorias seal võimalik väga suuri sündmusi korraldada, kõige parem, kui need oleksid Eesti muinasajaga seotud. “Ümbruskond toetab seda temaatikat, kuid kindlasti on vaja partnereid, kes teatrietenduste korraldamist toetaksid,” tõdes Hindrekson.

Linnuseesisel platsil on praeguseks maasse ehitatud gaasisüsteem, mis annab tõrvikutele elustuld. Torud on peidetud puude sisse, et säilitada ajalooline õhustik. Sellises atmosfääris oleksid teatrietendused kindlasti efektsed – õhtupimeduses valgust heitvad tõrvikutuled ja muinasaegseis rõivais inimesed keset laagriplatsi ühises sünergias oma maa ja rahva ajalukku rändamas. Viimaseks krooniks kogu kompleksis saab olema kuuekümne meetri kõrgune muinassõdalase kuju, mis laagri üle kontrolli pidama hakkab. “Eskiisid on tegemisel ja sellest saab küla kolossus. Tõsi, plaanid on tehtud 15 aasta lõikes,” sõnas viikingite küla asutaja.

Ööbimisvõimalus sajale inimesele

Olemasolevatest atraktsioonidest on valmis koobassaun, mis on pooleldi maa sisse ehitatud. Samuti kadakasaun, mille lavaosad on kadakast. Mõlema sauna peal on võimalik ööbida ja metsas ootavad külastjaid metsamajakese Kokku pakub viikingite küla praegu ööbimisvõimalust sajale inimesele. Kuningate majas on ajalooline ühendatud kaasaegsega ja külastajatel on võimalik vaadata puuraamidesse ehitatud telekat või kasutada külmikuid. “Tegu siis viikingite küla nii-öelda VIPi-tsooniga,” naljatless Hindrekson. Kindlasti tasub märkimist ka puukamin, mille ees väsinud külastaja end soojendada võib. Kamina eripäraks ongi, et see on ehitatud õõnestatud puutüve sisse. Selleks tuli puit seespoolt immutada spetsiaalsete ainetega, katta fooliumi ja tulekindla villaga, ehitada sisse õhuavad ja kaminalõõridele karp ümber nikerdada.

Lõõri toru on omakorda kaetud valitud isolatsioonimaterjaliga. “Eesmärk oli teha midagi erilist ja teistmoodi. Kamina ehitamisel tuli konsulteerida inimestega, kes olid ise tuleohutusseaduse koostamise juures olnud. Meeskonda tuli kaasata inimesed, kellel olid vastavad paberid ja atesteeritud kaminaehitaja,” rääkis Hindrekson.

Autor: Lennart Käämer, kaasautor