Nipid koduostjale: laenu tagatis ja lisatagatis

Kui laenuvõtjal ei ole küllalt kapitali kinnisvaraostu omaosaluse katmiseks ehk tal pole omafinantseeringut, võib lahendus olla lisatagatise või lisatagatiste leidmises. Kui koduostjad seavad laenu tagatiseks tavaliselt ostetava vara, on lisatagatis enamikul juhtudel laenuvõtjale endale või näiteks tema vanematele kuuluv mõni muu kinnisvaraobjekt.

Näiteks pandivad noored laenutagatiseks värskelt soetatava korteri ja vanemate maja. Laenuandja soovib enamasti, et tagatiste summaarne väärtus ületaks laenusummat veerandi või isegi kolmandiku võrra.

Tagatiste väärtus peab olema laenusummast kõrgem, et maandada laenuandja riskid juhuks, kui laenumaksjal tekkib laenu tagastamisel tõrkeid. Siis katavad tagatised ära nii tagasinõutava laenusumma, kui tekkinud viivise ja kokkulepitud leppetrahvide summa.

Lisatagatise omanikud peavad mõistma, et sõprade-sugulaste kodulaenu tagamiseks vara pantimine ei ole pelgalt allkiri ühel paberil. Laenu tagasimaksmise tõrgete puhul vastutavad lisatagatise omanikud oma varaga. St pank võib laenu tagasimaksete katkemisel realiseerida tagatise või lisatagatise – kumb talle mugavam ja lihtsam tundub.

Seetõttu on koduostjast viisakas ühel momendil, kui laenu on juba piisavalt tagastatud, vabastada lisatagatis laenu tagatiseks olemise kohustusest ehk kustutada lisatagatisel olev hüpoteek. Seda eriti juhul, kui lisatagatise omanikuks on eakam ja laenude maailmaga mitte liiga lähedalt kursis olev inimene.

Pangad eelistavad pigem, et nii tagatis kui lisatagatis kuuluksid mõlemad laenuvõtjale. Selle eelistuse eesmärk on vältida võimalikku mainekahju puhul, kui peaks olema vajadus laenutagatis realiseerida.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu“, mille autor on kinnisvaranõustaja Tõnu Toompark.