Autor: Aira Tammemäe • 20. jaanuar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäeva Kinnisvarakonverentsil 10. veebruaril toome lavale konkreetsed numbrid ja võrdlused, mida erinevad energiasäästlikkuse tasemed reaalses elus tähendavad ning kui palju see tõstab hoone maksumust. Vaata Kinnisvarakonverentsi programmi SIIT.

Järgneb Kristjan-Thor Vähi kommentaar:

“Passiivmaja” on väga selgelt reglementeeritud sertifitseerimissüsteem, mida omistab ja mille on välja töötanud Darmstadti Ülikooliga seotud Passive House Instituut. Lisaks energiatõhususnõuete seadmisele võtab see arvesse paljude hoone ehitusmaterjalide ja toodete (näiteks aknad, ventilatsioonisüsteem jne) ning samuti projekteerimisettevõtte passiivmaja sertifikaadi olemasolu.Eestis mõeldakse passiivmaja all aga tihti lihtsalt energiasäästlikku maja. Sellise laia definitsiooni järgi võime tõesti väita, et tulevikus saab “passiivmaja” standardseks tooteks. Energiaefektiivsuse suurendamisele suunatud riiklike regulatsioonide (energiatõhususe miinimumnõuded, “kõik avalikud hooned liginullhooneteks aastaks 2020” jne) järjest karmimaks muutumise valguses ei ole see aeg kaugel.Aktiivmaja eeldab hoones/kinnistul energia tootmist määral, mis ületab hoone enda tarbimise. Peamiselt on tegemist elektrienergia tootmisega ning tiheasustusega aladel on selle saavutamiseks valdavalt kasutusel elektrienergiat tootvad päikesepaneelid. Energeetilisest ja ehituslikust seisukohast on see loomulikult võimalik ja lihtsasti teostatav, kuid nõuab päris arvestatavat alginvesteeringut. Aktiivmaja kontseptsioon Eestis (Euroopa kõige päikesevaesemal maal) liigub massidesse tõenäoliselt alles pärast elektrit tootvate päikesepaneelide kasuteguri või maksumuse olulist muutust paremuse poole või riiklikul tasemel püsivate toetusmeetme programmide elluviimist.